Naine, nõrkus on sinu nimi!

Kui talvel polnud Hugot praktiliselt siinkandis näha, siis kevadiste toimetuste ajal on ta siin aina rohkem aega hakanud veetma. Manna õe pärandus on pannud proua käituma krahvinnana, kes tellib ümberkaudsetelt jotadelt aiatöid ja sõimab neid joodikuteks ja loodriteks. Hugo üritab selle mängu juures köstri rolli mängida ja samas endale nii palju viina ja eurosid välja mängida, kui võimalik.

Pärast äpardunud aiatalguid kadus Hugo paariks päevaks. Ühel päeval tuleb Manna mulle rääkima: “Tead, täna hommikul röökisin nii, et ei saanud isegi aru, et see mina olin. Nägin hommikul, et Hugo vend tuleb. Läksin nii endast välja, karjusin talle, et enne siia majja ei saa, kui võlg on makstud. Enne ei saa ühtegi suitsu ega penni! Andsin talle kotiga kaasa Hugo asjad ja ajasin minema, süda oli nii täis.”

Kui ma samal päeval töölt ja lasteaiast naasen, on esimene inimene välisukse juures Hugo, kes peremehena hoiab tähtsalt haamrit käes ja kärgib Manna peale, et miks ta juba naelu ei leia. Kohtume nendega ka köögis, kus Manna kurdab, et tal juba teine välgumihkel päeva jooksul kaduma läinud. Hugo: “Eks see Imbi ikka võttis, mine küsi kohe tagasi, ära häbene! Kaua nad elavad sinu kulul!”

Õhtupoole tuleb Manna minu tuppa asju selgitama: “Hugo peab iga päev arsti juures käima rohtusid võtmas, täna tuli siit ka läbi. Andsin talle, et las teeb kuuriakna korda, tal nagunii tegevust ei ole, las möllab. Lubasin talle kausitäie suppi selle eest. Ja ega tal on jalad ka nii haiged, et ta ei jaksa ju sinna oma koju Vasara tänavale kõndida.”

Ööseks jääb Hugo Manna juurde, aga õnneks viinavõtt seekord väga suuri tuure üles ei võta. (Ühel sarnasel korral näiteks telliti keset ööd Hugo poeg siia, et see lülitaks majas korgid välja ja vahetaks Mannal lambikupli ära, sest proual on juba mitu nädalat uus kuppel kinnitamist ootamas...) Hommikul ei lasta mind aga muidugi enne tööle, kui olen ära kuulanud, kui siiber Mannal Hugost on, aga õnneks läks too juba arsti juurde ja ega ta oma haigete jalgadega niipea tagasi ei jõua.

Politsei-politsei-kiirabi

Teine nuhtlus on Mannal ikka Presidendi ja Imbi tülid. Ei ole ka operatiivsõidukite voor maja hoovis hõrenenud. Ühel päeval Manna: “Imbi jälle marutab, kolm korda on minu juures käinud. Noh, nad jälle tülitsevad ja Imbi käib mulle kurtmas. Lubas mulle lilletaimi anda, kolm korda käis toomas, aga ära ei toonud, samas iga kord: anna suitsu, anna suitsu. Tead, mul on nii villand!”

Üks päev juhtunud jälle selline lugu, et Imbi läinud uute naabrite juurde õlut libistama, see aga ära väsitanud ja jäänud sinna laua taha magama. Naabrid juba meie hoovi kombeid teavad: kutsusid kohe polistei, et viidagu Imbi koju tuttu. Kui mina lastega koju jõudsin, oli sini-valge auto ilusti maja ees, aga Imbi juba hoovipeal jalul. Kaks politseinikku üritavad Imbit ära vedada, see pistab aga nii koledasti karjuma, et korravalvurid ei taha seda suurt keha ka vägisi tassima hakata. President tuleb mulle laia naeratusega vastu ja kehitab õlgu: “Naised jälle joogised.” Pärast politsei lahkumist jookseb Manna minu juurde kurtma, kuidas tal on siiber, et ta peab pidevalt tunnistama, kuigi ta ei tea midagi.

Öösel läinud Imbi aga aluspesu väel vetsu, elukaaslane aga lukustas vahepeal välisukse. Imbi käib hoovi peal akendele koputamas: “Andke telefon, tahan politseisse helistada.” Keegi ei andnud, aga Manna laenas oma hommikumantlit vähemalt. Nüüd pole Imbit juba mitu päeva nähtud, keegi ei tea, kelle juurde kadus.

Õnnetus ei hüüa tulles

Arvuti taga istudes kuulen, kuidas Vaike tormab Manna juurde: “Õnnetus juhtus! President kukkus redelilt alla! Riputas oma veevoolikuid ja kukkus redelilt alla! Proua tal ju ka külapeal kadunud! Kahju inimesest! Kutsusin kiirabi. Pahkluu puru, hea, et pea peale ei kukkunud!”

Vaike lahkudes tormab Manna minu tuppa: “Paras! President õiendas minu redeliga oma veevoolikutega ja kukkus alla! Pahkluu või midagi, ma ei tea, oleks võinud pea peale kukkuda, äkki oleks mõistus pähe tulnud!”

Nüüd pole Presidendist enam ehitajat, aga sõber on talle appi tulnud ja ajab vaikselt omi sehkendamisi edasi. Imbi aga ikka kadunud. Vaike on Presidendi pärast mures, Mannal aga hea meel. Manna ainukeseks mureks on, et kui Imbi välja ilmub, siis läheb jälle mölluks ja Mannal on sellest ju siiber.

Istuvad naised kahekesi minu akna all pingil ja arutavad. Vaike: “Niisugust elu pole siin majas varem olnud.” Manna: “Ei ole jah, varem olid siin vanemad inimesed – Õie ja Linda, küll siis oli rahulik.”

Vaike: “On ikka kino küll. Sitapeta olla kah üks päev ema käest kartuleid kerjamas käinud, kah näljarott!” Manna: “Kõige hullem, kui Imbi nüüd tagasi tuleb, läheb jälle mölluks. Tuleb jälle kammajaa, jälle hakkab see pihta. Mina panen aknad-uksed kõik kinni kui näen, et Imbi liigub!” Vaike: “Mul on kah väike elamine, ma ei taha ka tema plära kuulata.” Manna: “Imbi läks öösel, hommikumantel ei mahtunud eest kinni, väikesed aluspüksid ja t-särk vaid olid. Kuhu ta küll läks?” Vaike: “Eks ta Sitapeta või Kalle juurde läks, see siit üle tee minna. Küll ta jälle Presidendi juurde tagasi tuleb.” Manna: “Ei tea, kas Asko ei saa teha siin sellest jamast filmi nagu Lutsu “Tagahoovis” või nii?”

Pudel on pudel

Kevad on käes ja Mäe Citys käivad usinad tööd. Sipelgate kombel on kõik asukad maa alt välja roninud ja askeldavad, kes kuidas oskab. President ehitab peenraid ja huvitava planeeringuga landart projekte, Vaike rohib vaarikaid, õigemini kurdab selle üle, kuidas vaarikate rohimine paneb ta käed valutama. Oleme teinud tähelepaneku, et kui pidu on, siis pannakse viinad ja õlled (kuidas keegi) otse lauale, aga igapäevaselt käib tinutamine salaja. Kui Manna hoiab oma viina lapikus pudelis padja all, siis Vaikel on peidukohaks just vaarikapeenar, kust ta alati tuleb kurtes, kui raske on rohida, kuigi on silmaga nähtav, et ta pole sealt libletki välja kitkunud.

Pühapäeva hommikul kui lapsed maja ees mängivad, tuleb Vaike minuga rääkima. Uute naabrite ukse ees olla sõnajalg kasvama hakanud, Vaike: "See uus naaber on ju selline kübaramoor, mina nüüd kastan seda sõnajalga, mina pean hooldama!" Samal ajal hakkab Elmo sinna sõnajala puhmasse ronima ja Vaike tuleb välja minu jaoks taas uue sõnausega: "Ei, poiss, ära sinna mine, see on pährott!"

Ühel päeval palus Vaike Askol ahjupuud pooleks saagida, et nendega talvel pliiti kütta. "Ma maksan ka, egas ma niisama ei taha!" rõhutas Vaike. Asko lubas töö ära teha, aga ühel tingimusel - tasuta. Tegigi. Saagis puud pooleks, pakkis asjad kokku ja asi ants. Tuhkagi. Õhtul kostus akna taga klohmimist. Väljas koputas 91-aastane Veera, kaks 20-eurost rahatähte näpus. Talle ei mahtunud hinge, et Asko ei võta tehtud töö eest raha. Kuigi Asko üritas selgeks teha, et ei taha raha, ei andnud see Veerale rahu. Lõpuks lepiti kokku 5-eurose elektrikulu peale.

Järgmisel päeval oli õuerahvas närviline, selle lõpetuseks marssis meie tuppa Manna, kes käskis kirja panna, mis jooki Asko poest tahab – Vaike toob Veera raha eest Askole poest pudeli. "Noh, mina ei tea, mis peeni jooke te joote, brändit või ..." Kuna polnud pääsu, kirjutas Asko paberile "Liviko või Ljubuški gin" ja andis Mannale-Vaikele poodi kaasa. Õhtul koju tulles lehvitab Vaike aiast rõõmsalt ja hüüab: "Köögilaual ootab sind pudel!" Köögilaual ilutseb 2-liitrises plastpudelis G:N longdrink.

Tarbimine pole naljamäng

Nagu juba varem kirjutatud, liitus Manna mõni aeg tagasi EMT seenioride paketiga, sai tasuta telefoni ja pooleteist-aastase lepingu, et maksab kuus miinimum 3,95. Nüüd saatis EMT Mannale postiga reklaambrožüüri ka muude pakkumistega tutvumiseks. Manna nägi endale adresseeritud EMT ümbrikku, aga avada ei julge, asi paistab liiga ametlik. Kutsus mind enda tuppa ja näitab: “Vaata, kas see on nüüd arve? Oli ju leping, et 18 kuud nad mulle arvet ei saada...”

Kevad käes: Teeme ära 2011

Mannal on aiamaaga mure, sama mure, mis tal on sünnipäevade ja erinevate tähtpäevadega, aga ka nende päevadega, kui midagi ei toimu. Mure seisneb selles, et tal on nendest siiber. Tõsiselt kohe siiber. Laupäeva hommik algas sellega, et Manna pidi poodi minema lilli ostma. Imbil on sünnipäev. Aias küll kasvavad tulbid, aga kuidas sa kingid naabrinaisele sünnipäevaks samu lilli, mis su aias kasvavad. Aiamaa aga on metsistunud, naaditihniku vahel kümmekond punast tulpi. Manna: “Nii kahju, kõik tulbid õitsevad samal ajal, saavadki kohe läbi ja ongi kõik.” Samas, kellelegi kinkida ka ei saa, sest kõik sõbrad-tuttavad ju sama hoovi inimesed. Nokk kinni saba lahti.

Kevadised toimetused käivad. Potililled juba seinale riputatud. Manna kiirustab poodi ja hõikab mulle õhinaga: “Kui Hugo vahepeal siia tuleb, siis saada aeda, lubas tulla aiamaad kaevama.” Kella üheteistkümne paiku jõuavad hoovi Hugo ja kaks noormeest, kellest üks on vist tema poeg. Manna katab aeda rikkaliku laua: võileivad, snäkid ja lauaviin. Talgud võivad alata. Manna kukub naate kiskuma, mehed arutavad suitsud ees, et kas ikka peab kaevama ja kes seda peaks tegema. Päeva jooksul üht-teist aias liigutatakse: põletatakse sületäis vanu vaarika varsi ja tõstetakse üks eterniidi laast maasikapeenra serva. Kell kaksteist on Hugo täies hoos brigadiri mängimisega, kell pool üks lükkab maruvihane Manna Hugo oma tuppa magama, abimehed vedelevad murul. Manna: “No kurat, tassib oma pojad siia ja mängib brigadiri, nüüd on nii täis. Tänavale ei saa teda lasta, viiakse jälle kainestusmajja…”

Kevad südames

Paar nädalat tagasi kuulsin Imbit ja Mannat pingil omavahel arutamas: Vaikel olla jooksuaeg! Manna: “Kuidas 70-aastasel naisel ikka veel jooksuaeg on? Mul pole elus ühegi mehe vastu kiima olnud nagu Vaikel.” Tolerantsi advokaat Imbi: “Eks inimesi on igasuguseid.” Nagu selle jutuajamise illustreerimiseks, käib Vaike hämuse pilguga mitu päeva ringi, kaob siis paariks päevaks ja ilmub uuesti välja sinise silmaga. Hoovis kohtudes naeratab häbelikult ja õhetades vabandab: “Mul on silm sinine, nii piinlik.”

Nagu juba vist ka varasemates postitustes mainitud, kolisid sel kevadel meile uued naabrid. Hugo endisesse korterisse kolisid vanem mees ja naine. Manna palvel harvendas Asko aias õunapuude võrasid ja sattus peale järgmisele stseenile. Manna askeldab aias. Naabrimees tuleb. Manna: “Kas olete sisse elanud?” Naaber: “Jah, sisse oleme elanud, aga pruuti pole.” Manna: “???!!! Aga teie proua?” Mees: “Ei, see on minu sugulane, kellega koos elan. Ise otsin pruuti.” Manna: “Mina küll enam selles eas kedagi ei taha, muutkui pese pesu ja nõusid. Üksi on ikka parem.” Mees: “Tänapäeval on ju nii kerge: tänu kaltsuturgudele kestab armastus kauem. Kui riided saavad mustaks, ostad muutkui uued ja kõigil on hea.”

Kevad muutkui edeneb ja ilmad lähevad ilusamaks. Ühel nädalavahetusel lasen lapsed õue mängima. Tuleb naabrimees, tutvustab end ja kiidab, kui armsad lapsed mul on. Ligi astub ka Vaike, kes kiidab takka: “On ikka ilus, kui noorus on aias!”. Naabrimees pakub lastele kommi ja ütleb mulle: “Perenaine, ära pahanda nendega nii palju, nad on nii armsad. Aga minuga on juhtunud selline kena lugu, et olen armunud sellesse naisesse!” Näitab Vaike peale. Vaike punastab: “Oh, naljajuttu ka ikka natuke vahele.” Mees: “Jah, perenaine, ma olen sellesse naisesse armunud ja me same veel lapse, ma ütlen sulle. Sama armsa kui sinu omad!” Mõlemad naeravad täpselt ühel viisil. Kui me oleks teatris, siis naabrit mängiks kadunud Ao Peep. Mees: “Aga nüüd lähen tuppa, oma haiget jalga puhkama.” Vaike ehmudes: “Mis su jalaga juhtus?” Mees: “Astusin vale jalaga voodist välja. Seksuaaltrauma.”

Kena kevad jätkub Imbi sünnipäeva tähistades: laua ümber istuvad Fjodor, Manna, Imbi ja Vaike. Seda ilu jälgivad lapsed aia äärest.

Sinine esmaspäev

Öeldakse, et kõik päevad pole vennad, õnneks on see tõsi, sest mõni päev on kohe hullem kui teine. Võibolla on seda vaja, et head päevad kuidagi kirkamana tunduksid. Simo on meil siin nädalate viisi haige olnud, küll oleme kopsuarsti, küll kõrvaarsti järjekorras, lasteaiast pole juttugi, vanemate kooli- ja tööasjad toppavad. Oma pere tervisemured aga kahvatuvad kui Manna jutustab oma arstilkäigu saagat.

Kunagisest tuberkuloosi põdemisest on Mannal arstide vastu täielik allergia. Ühel hommikul tuli ta näitama kolm korda suuremaks paistetanud põske: hammas öö läbi valutanud. Nüüd siis hambaartsile minek? Manna: “Ei, sinna ma ei lähe! Arst teeb haiget! Miks küll minul hambad normaalse vanamuti moodi välja ei kuku, miks nad enne paiste peavad minema?” Nii ta koju jäigi ja mingi aja pärast läks paistetuski alla. Veebruaris sai Manna kätte oma kadunud õe päranduse, mis pole küll teab mis suur, aga siiski piisav selleks, et Manna otsustas oma tervisesse natuke panustada. Läks perearsti juurde ja rääkis kõik oma hädad ära. Arst küsis muidugi, et kus te varem olite... Igatahes sai ta mitu saatelehte. Lasi sissekasvanud varbaküünt opereerida ning sai veel kahele arstile aja. Juhtus aga nii, et need kaks arsti sattusid ühele päevale. Juba päev enne pidi Manna kõvasti julgust võtma, kui mõtles, et järgmine päev on kaks artislkäiku ees. Öö otsa ei saanud magada, sest hirm võttis põhja alt. Hommikul vara läks ta kodust ja õhtul kohtusime näost täiesti halli Mannaga.

Mannale meeldib rääkida oma tervisest liigsete detailidega, jätan osa neist välja. Esimene arst oli kõrvaarst, kuna Manna kõrvakuulmine läheb tõesti aina halvemaks. Patsient pidi siis kannatama, kuidas pudelikorgitseri-taoliste esemetega tema kõrvu töödeldi. Järgmise kirurgi juurde jõudes selgus aga, et kõrvadest voolab verd ja sellisena teda ette ei võetud. Määrati järgmiseks päevaks uus kõrvaarsti külastus ja saadeti koju. Lõpuks piinati ta kõrvu veel mitu korda, magada tuli käterätt padjal, aga kuulmine läheb ikka halvemaks. Manna usk sellesse, et arstid on vaid meie piinamiseks mõeldud, sai kinnitust.

Munadepüha

Manna teab, et kui on munadepühad tuleb mune värvida. juba aastakümneid on ta seda teinud lihtsalt sibulakoortega. Teinekord on kasutanud lisaks hetke moeröögatusi – näiteks riisiteri. Sel aastal tekitas idee Vaike, kes rääkis, et kui mune keeta sillade õite sisse mässitult, muutuvad munad ilusaks lillaks. Manna keetiski mune siis 20 minutit õielehtede vahel. Tulemuseks õrnkollased kirjud munad. Manna lõi käega, mässis uue satsi mune sibulakoortesse ja pani keema: “Mulle nendest munade keetmisest ja munadepühadest aitab!”

Manna uus telefon

Manna telefoniks on siiani olnud klassikaline Nokia 5110. Seoses õe pärandusega on ta aga hakanud vaatama ajalehest erinevate asjade reklaame ning sattus peale EMT seenioride pakkumisele. Kuna soov oli suur, siis läksin talle abiks ja käisime Kaubamajas lepingut tegemas. Seni oli ta helistamiseks kasutanud ikka kõnekaarte. Nüüd on Mannal uus telefon. Imbi kiidab naabrinaise telefonivahetuse heaks: “Vana telefon oli sul küll üks vana küna!” Kui aga Manna uue aparaadi hoovi näitamiseks toob, siis kostab trenditeadliku sõbranna hääles nukker noot: “Noh, ostsid siis selle vanainimese telefoni, jah.” Uue telefoni kasutamine pole muidugi naljaasi: mitu nädalat läks aega enne kui enam ei pidanud minema noortelt küsima, mida teha, et helistada saaks.

Presidendipaari saaga

Olime ühe nädalavahetuse maal, aga Mäe Citys toimusid tormislised sündmused, mida hiljem Manna meile ümber vestis. Siit siis omakorda minu ümberjutustus.

Vastu reede õhtut tormab Imbi kisades Manna kööki: “Reino on suisa ära pööranud!” Lugu olnud siis selline, et Imbi läinud oma tütrele sünnipäevale ja pidi tagasi olema kell neli õhtul, tütrel aga oli kook ahjus ja ei saanud sealt nii kiiresti tulema. Kell viis oli President helistanud ja naise kohemaid koju kamandanud. Tütar ja poeg tõid Imbi autoga ära. Imbi: “Kohe sain koosa. Lapsed visati välja, karjus veel, et litsid välja.” Peremehe viha aga ei lahtunud ning taaskord läks lukusüdamiku vahetamiseks ja Imbit enam koju ei lastud. “Ütlesin pojale, et tahan sünnipäevaks kaamerat, et saaks seda möllu kodus salaja filmida, muidu keegi ei usu, kui ma räägin,” kurtnud Imbi. Nimelt on naine mitu korda politseisse helistanud, kui mees märatsema hakkab, aga sealt öeldakse, et nad ei tegele vaimse puudega inimestega. Imbi: “Politsei ütles, et löögu ta mind või maha, nemad paberitega hullu juurde ei tule.”

Kui juba tagarääkimiseks läks, siis laulab Imbi ka igasugust muud teavet oma mehe kohta naarinaisele ette. Nimelt kasutab President kodus Mäe City rahva kohta vaid kahte sõna: naiste kohta ütleb lits ja meeste kohta pätt. Kiire arvutus Manna peas: “No seda ma talle küll ei kingi, kui ta Askot pätiks nimetab!” Öösiti käivat aga hoovikuningas kõigi akende taga sisse piilumas. Eriti oluline olla see, mismoodi naabrinaine Manna magab ja ega tal kedagi kõrval pole... Kahjuks ei julgustanud kõik need jutud Mannat Imbile öömaja pakkuma, nii et proual tuli minna Sita-Peta juurde diivani ruumi küsima.

Saaga jätkub

Pärast seda, kui Imbi oli öö Sita-Peta pool veetnud, ei lubatud teda endiselt koju sisse. Nii tegi proua lähemat tutvust uute naabritega, kes kolisid Hugo endisesse korterise. Naabrite juures läinud veidi pidulikumaks võtukaks. Hoolsalt aias askeldav President kuulas lõbusat seltskonda pealt ja lõpuks ei pidanud närv vastu ja kutsus politsei. Politseid tuli kohale, kuid ühtegi korrarikkumist ei tuvastanud. Härra viha leebus ja lasi naise õhtul koju. Järgmisel päeval aga laulis Imbi hoovi külastavale Hugole ette, et tema käinud uute naabrite kodus ja need kasutavad seda sama mööblit, mida Hugo seal elades kasutas. Hugo kutsus kohe oma venna kohale, võtsid hoovis julgust ja otsustasid, et mööbel on nende oma ja lähevad nõuavad selle õigusega välja. Aias tööd rügav President kuulis plaani pealt ja helistas taas politseisse. Kuna samast hoovist juba kolmandat korda helistati, otsustasid mendid rahvale korraliku etenduse anda.

Mäe City hoovi saabus kaks politseiautot nelja mundrikandjaga. Esiteks otsustati Hugo ja vend kainestumajja viia. Need punnisid vastu ja ajasid oma mööbli-õigust taga nii kaua, kuni neil lubati lõunaund magav Manna üles äratada, et see tuleks tunnistajaks. Unine Manna ei saanud muud aru, kui et täis Hugo nõuab tema käest, et ta tunnistaks politseile, et naabrid kasutavad tema mööblit. “Eks ma siis ütlesin, et seda ma võin tunnistada, et see mööbel oli seal siis ka sees, kui Hugo seal elas,” kurtis Manna hiljem mulle asju ümber jutustades. Sellepeale teatas korrakaitsja Mannale, et ta on joonud ja hoidku suu kinni. (Manna on alati natuke joonud, selles mõttes muidugi tõsi). Korrakaitsjad aga olid kohale tulnud, et mängida etendust täiega, seega tõmmati ka Manna kodu uks lahti, marsiti läbi nii tema kui meie toad ja teatati, et on olnud vihjeid, et siin käivad mehed ja naised. Manna solvus südamepõhjani, aga enne kui ta end kaitsta jõudis, oli ta juba tuppa jäetud ja uks kinni löödud. Manna hiljem mulle: “Kui seda politseinikku veel elus näen, siis ei ole muud kui kätega kallale!”

Riik riigis

Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada Teise Eesti suhetest ülejäänud Eestiga. Kõigepealt üks mälupilt esimesest siia kolitud nädalast. Pesin köögis nõusid, Manna astus kööki ja hõikas: "Säh, lugege Eskpressi!" Mu peast käis läbi mitmeid mõtteid enne kui ringi keerasin ja nägin: laual oli tasuta ajaleht Tartu Ekspress. Asjad läksid jälle paika tagasi.

Seda sama Tartu Ekspressi saime talvel siin tonnide kaupa, sest Imbil oli kütteperioodil kombeks tuua poest ikka kaasa terve pakk tasuta antavat ajalehte. Imbi ja President kütavad oma ca 7 ruutmeetrist tuba elektriga (Manna: "Mõtle, mis puud maksavad!"). Seega toodi kõik lehed siia majja, kuigi siin seda keegi nagu ei oodanud.

Poliitik on majas

Olgu ajaloo jaoks talletatud, et osalesin 2011 Riigikogu valimistel Tartus roheliste nimekirja kandidaadina. Siinse hoovi elanikud on seni olnud veendunud Reformierakonna valijad. Ju siis maailmavaade sobib. (Laine Jänes: "Tartlane on väga linnapea-truu."). Seekord aga oli poliitik omal hoovis ja vist sain vähemalt Manna hääle endale. Pärast valimisi surus Manna mul kätt ja ütles: "Tubli töö!" Jäi täpsustamata, mida ta selle all mõtles. Järgmisel päeval tuli Manna meile rääkima ka seda, et kui poliitik on majas, siis ei tohi enam lasta lastel mänguasju põrandal vedelemas hoida. Kunagi ei tea, kes võib tahta poliitikut vaatama tulla... See, mida Manna valimistulemustest teab või arvab, jäi mulle teadmata.

Ühel päeval kuulsin aga Mannat sõbrannale kurtmas: "No ma tõesti ei salli seda, et nüüd ei piisa ainult sellest, et ühes majas on paberitega loll, nüüd on lisaks endal ka poliitik majas!" Ja: "See on meil ju Lotman, kandideeris Tartus. Ega ma seda nüüd ei teagi, kas ta sinna linna volikogusse sai või mitte, aga mind ei huvita ka. Hinge ajab täis!"

Kinnisvara vastu aitab vaid riik

Mul puudub ettekujutus, mis osa ametlikust asjaajamisest on Teises Eestis hoomatav. Manna suhe pangaga on seni piirdunud sellega, et pensionipäeval võtab ta sularahas kogu raha välja ja käib selle eest poes. Makse on ta seni maksnud sularahas oma eksmehe kätte, kes siis ise korraldab ülekanded. Siia kolides hakkasime meie seda rolli mängima. Kuidas näiteks Vaike makse maksab, ma ei tea.

Ühel päeval tuli Mäe City elanikele kiri. Kiri oli Tartu Eluasemefondist ja informeeris sundüürnikke sellest, milliseid soodustusi fond pakub, kui üürnik soovib eluruume vabastada. Oi seda arutamist ja paberiga üle hoovi jooksmist. Vaike: "Noh, seda ma ütlen, et sellel kinnisvaral pole siin enam midagi öelda, kui linn tuleb ja kõik omale võtab!" Manna: "Aga saa sa nüüd aru, äkki võtab hoopis riik?" Vaike: "Noh, kui välja visatakse, ega vähemalt peab Mägi ka siis maatükist suu puhtaks pühkima!" Manna: "Ega meil pole midagi, kui välja tõstetakse, siis lähme maja taha, siin on oma kuusk olemas."

Lõpuks tuli Manna Asko juurde ja lajatas kirja lauale: "Säh, loe!" Lugesime ja kehitasime õlgu. Manna: "Mina sain igatahes aru, et mul on kaks valikut: kas kolin välja või tõstetakse mind siit."

Hugo on tagasi

Jah, kallis blogilugeja, Hugo lood jäid meil pooleli seal, kus ta rõõmsalt sotsiaalkorterisse kolis. Paraku see rõõm kaua ei kestnud ja mulle teadmata põhjustel visati ta sealt välja. Mõned kuud hiljem käis ta Manna juures kiitlemas, et saab haiglasse - tuberkuloosiravi nõuab regulaarset arstil käimist ja kuna tohtril oli kahtlus, et kodutu võib käest kaduda ja nakkus jääb välja ravimata, siis võeti ta mõneks ajaks sooja ja valgesse raviasutusse. Manna rääkis mulle pikalt, kuidas nüüd saab ta aru, miks meil selliseid ilusaid haiglaid ehitatakse - sinna saab siis vaeseid paigutama hakata ravimise sildi all.

Vahepeal võeti Hugo nime siin hoovis suhu vaid siis, kui räägiti suure põlgusega kerjustest ja varastest. Manna sünnipäeval saabus aga Hugo koos vennaga külalistena ja paraku on asjalood nii kujunenud, et külaskäigust on tasapisi kujunenud kooselu. Eks Mannal ole nii lõbusam - kuulsin, kuidas nad hommikul koos ajalehest omaenda surmakuulutust otsisid. Meile tähendab see paraku umbes viis korda rohkem suitsuhaisu majas. Mulle tundub, et Manna toast on tehtud punker ja seal tossatakse nüüd vahetpidamata. Hugo lahkus täna siit majast sõnadega: "Manna, olen sulle nüüd kolm pakki võlgu, Fjodorile ka kaks." Eks ta ilmub varsti jälle tagasi ja loodab, et võlausaldajad ei pahanda väga.

President sulatab lund

Viimased päevad on hoovis möödunud eriti vilkalt, tavaline dialoog kõlab umbes nii: Imbi ukse pealt: "Miks sa nii õhukeselt riides oled? Pane sall kaela!" President labidaga vehkimist peatamata: "Jää vait, lehm!"

Talve jooksul kuhjas President kogu hoovist puhastamisel üle jääva lume hiigelsuurde kokkupakitud riita, mille kõrgus ületas juba puukuuri. Arvasin, et sellise monstrumi sulamine võtab pool suve, aga ma eksisin rängalt. Kolm päeva tõsist tööd ja lumehunnik on väikeste osade kaupa kruusateel ära sulatatud. Tõesti uskumatu, et samal ajal, kui Puiestee tänavat ääristavad sõnul kirjeldamatud pori ja jää skulptuurid, haljendab meie jäämäe asemel juba rohi!

Uued naabrid

Meie kõrvalkorterit (seda, kust Hugo võla tõttu välja visati) üüritakse juba mõnda aega välja. Inimesi on siin koos maakleriga voorinud karvaseid ja sulelisi, aga seni pole keegi paikseks jäänud. Eile kohtas aga Asko hoovis kolme inimest, kellest üks oli hambutu vanamutt, kes tutvustas end uue naabrina. Ühte temaga koos olnud noormeest tutvustas oma pojana ja teist lühijuukselist noormeest oma minijana. Vahepeal on tõesti tunne, et meie elu toimub raamatus.