Sellist peakirja kannab üks nõuka aja lõpu raamat, mida olen paljudes kodudes näinud. Ka Mannal oli see riiulis, kui siia kolisime. Huvitav, kas ta seda ka kunagi lugenud on? Mina üks päev lugesin ja oli isegi päris huvitav, kuigi suur osa sellest on huvitav ajaloolises kontekstis. Sügisel kaevas President aiamaad, aknast panin tähele, et tal oli labidas mesiterdatud täpselt selle raamatu joonise järgi: laba juurde kinnitatd lisakäepide. Eks naabridki räägi, et on tubli mees.
Hoovi korrashoius väärib see mees tõesti tunnustust. Kui sügisel käis mulle üsna närvidele see, kuidas ta käis ütlemas, kuhu me täna autot parkida tohime, siis lume saabudes sai mulle süsteem selgemaks: nimelt on tal juba esimese lume ajal ära arvestatud, kuhu ja kui palju lund kühveldada saab. Auto peab kord olema ühes kord teises kohas pargitud, et ta saaks pidevalt kõike ühtlase tasasusega korras hoida. Vähese lumega võib kojamehe selline tegevus olla häiriv, aga selleaastase lumelaadungi puhul jääb üle vaid kiita. Meie hoov on muinasjutumaa, kus kõrgete lumevallide vahel looklevald rajakesed majade ja kuuride vahel. Meil külas käinud inimesed on öelnud näiteks: "Teie hoov on prillikivi!" ja "Seda tuleks lausa pildistada!"
Ka kuurikatus on Presidendi poolt lumest vabastatud. Kõige selle tegevuse peale kulub tal muidugi suur osa päevast ja aeg-ajalt valab ta seejuures oma naise või naabrinaise üle ropu sõimuga. Näiteks käib Manna peale karjumas, et see meile edasi ütleks, et autot on vaja liigutada. Kui aga mind tänaval näeb, siis pöördub vaikse häälega ja maha vaadates: "Kallis proua, kas te ise aru ei saa, et autot täna siinkohas ometi ju parkida ei saa."
Padjaklubi
Manna päevad mööduvad nii, et kord tuleb Vaike ja kord Imbi talle oma päevast rääkima. Naabrinaised üksteist ei salli, seega valivad nad hoolega, et korraga ei satuks. Kuna Manna kuuleb halvasti, siis köögis olles on kõik kuulda, mida talle sõna otseses mõttes karjutakse. Igatahes räägitakse seal ära piinlike detailideni kõik eraelulised asjad kõigist sealhulgas ka meist endist. Mõnikord ajab naerma, mõnikord paneb mõtlema väljakolimise peale. Enamik nendest detailidest on sellised, et neid kirjamust ei kannata, võin ehk vaid vihjata, et lood sellest, kuidas Vaike kassi pärasool välja käis, on ühed leebemad...
No comments:
Post a Comment