Umbes kuu aega tagasi tekkis meie hoovipealsete jututeemade hulka uus tegelane. Tema nimi on Sita-Peta ja enamus tema tegemisi on niivõrd Kivirähu raamatust maha kirjutatud, et mul endalgi oli raske uskuda, et tegu on reaalse inimesega.
Kuna Sita-Peta saab kodus naise käest joomise eest pidevalt nahapeale, siis on vanaproua Veera kui hoovi jõukaim ja kaineim inimene, ta enda kaitse alla võtnud. Näiteks tuli ühel päeval niigi igapäevaselt paistes näoga Peta Veera manu näost päris katkisena. Naine oli panniga vastu pead virutanud. Veera andis vaesekesele süüa ja ravitses teda soojas toas.
Vana aasta õhtul on Petal jälle jama kaelas. President on maja välisukse lukku pannud ja Veera juurde ei pääse. Kui näiteks Manna tahab minna Vaikele külla, peab ka tema uksekella laskma. Nagu korralikes majades ikka kombeks. Põhjus? Täpselt ei tea, aga täna hommik algas Askol sellega, et ta pidi pealt kuulma köögist kostvat hirmsat tüli, kus räägiti midagi varastatud suitsudest ja sussidest.
Hommikul tuli Sita-Peta Manna juurde kaema meie vana telekat (see on tõesti üle ja ootab kapi otsas uut omanikku). Eks talgi nälg Vera abita naha vahel ja teleka saaks ju realiseerida. Kuna Petal oli vististi suuremat sorti värin sees, polnud ta võimeline telekat kapi otsast alla tõstma. Nii pidigi ta lahkuma nina norus, ilma saagita. Mäe City hoolas valvur Imbi nägi aga Petat aknast, haaras ämbri ja tuli vee järele (nende majas nimelt vett pole ja talviti tuuakse seda meie köögist ämbriga). Siis hakkas karvu lendama ja Peta saadeti kus seda ja teist (eks vist ikka nende kadunud susside ja suitsude eest...).
Jõulukingid
Imbi on usin kuduja. Manna on varemgi kurtnud, et ta ei salli villaseid sokke, aga Imbi kingib neid igal aastal. Meie nii pirtsakad ei ole - terve meie pere on nüüd villaste sokkidega varustatud ja õnn majas.
No comments:
Post a Comment