Riik riigis

Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada Teise Eesti suhetest ülejäänud Eestiga. Kõigepealt üks mälupilt esimesest siia kolitud nädalast. Pesin köögis nõusid, Manna astus kööki ja hõikas: "Säh, lugege Eskpressi!" Mu peast käis läbi mitmeid mõtteid enne kui ringi keerasin ja nägin: laual oli tasuta ajaleht Tartu Ekspress. Asjad läksid jälle paika tagasi.

Seda sama Tartu Ekspressi saime talvel siin tonnide kaupa, sest Imbil oli kütteperioodil kombeks tuua poest ikka kaasa terve pakk tasuta antavat ajalehte. Imbi ja President kütavad oma ca 7 ruutmeetrist tuba elektriga (Manna: "Mõtle, mis puud maksavad!"). Seega toodi kõik lehed siia majja, kuigi siin seda keegi nagu ei oodanud.

Poliitik on majas

Olgu ajaloo jaoks talletatud, et osalesin 2011 Riigikogu valimistel Tartus roheliste nimekirja kandidaadina. Siinse hoovi elanikud on seni olnud veendunud Reformierakonna valijad. Ju siis maailmavaade sobib. (Laine Jänes: "Tartlane on väga linnapea-truu."). Seekord aga oli poliitik omal hoovis ja vist sain vähemalt Manna hääle endale. Pärast valimisi surus Manna mul kätt ja ütles: "Tubli töö!" Jäi täpsustamata, mida ta selle all mõtles. Järgmisel päeval tuli Manna meile rääkima ka seda, et kui poliitik on majas, siis ei tohi enam lasta lastel mänguasju põrandal vedelemas hoida. Kunagi ei tea, kes võib tahta poliitikut vaatama tulla... See, mida Manna valimistulemustest teab või arvab, jäi mulle teadmata.

Ühel päeval kuulsin aga Mannat sõbrannale kurtmas: "No ma tõesti ei salli seda, et nüüd ei piisa ainult sellest, et ühes majas on paberitega loll, nüüd on lisaks endal ka poliitik majas!" Ja: "See on meil ju Lotman, kandideeris Tartus. Ega ma seda nüüd ei teagi, kas ta sinna linna volikogusse sai või mitte, aga mind ei huvita ka. Hinge ajab täis!"

Kinnisvara vastu aitab vaid riik

Mul puudub ettekujutus, mis osa ametlikust asjaajamisest on Teises Eestis hoomatav. Manna suhe pangaga on seni piirdunud sellega, et pensionipäeval võtab ta sularahas kogu raha välja ja käib selle eest poes. Makse on ta seni maksnud sularahas oma eksmehe kätte, kes siis ise korraldab ülekanded. Siia kolides hakkasime meie seda rolli mängima. Kuidas näiteks Vaike makse maksab, ma ei tea.

Ühel päeval tuli Mäe City elanikele kiri. Kiri oli Tartu Eluasemefondist ja informeeris sundüürnikke sellest, milliseid soodustusi fond pakub, kui üürnik soovib eluruume vabastada. Oi seda arutamist ja paberiga üle hoovi jooksmist. Vaike: "Noh, seda ma ütlen, et sellel kinnisvaral pole siin enam midagi öelda, kui linn tuleb ja kõik omale võtab!" Manna: "Aga saa sa nüüd aru, äkki võtab hoopis riik?" Vaike: "Noh, kui välja visatakse, ega vähemalt peab Mägi ka siis maatükist suu puhtaks pühkima!" Manna: "Ega meil pole midagi, kui välja tõstetakse, siis lähme maja taha, siin on oma kuusk olemas."

Lõpuks tuli Manna Asko juurde ja lajatas kirja lauale: "Säh, loe!" Lugesime ja kehitasime õlgu. Manna: "Mina sain igatahes aru, et mul on kaks valikut: kas kolin välja või tõstetakse mind siit."

Hugo on tagasi

Jah, kallis blogilugeja, Hugo lood jäid meil pooleli seal, kus ta rõõmsalt sotsiaalkorterisse kolis. Paraku see rõõm kaua ei kestnud ja mulle teadmata põhjustel visati ta sealt välja. Mõned kuud hiljem käis ta Manna juures kiitlemas, et saab haiglasse - tuberkuloosiravi nõuab regulaarset arstil käimist ja kuna tohtril oli kahtlus, et kodutu võib käest kaduda ja nakkus jääb välja ravimata, siis võeti ta mõneks ajaks sooja ja valgesse raviasutusse. Manna rääkis mulle pikalt, kuidas nüüd saab ta aru, miks meil selliseid ilusaid haiglaid ehitatakse - sinna saab siis vaeseid paigutama hakata ravimise sildi all.

Vahepeal võeti Hugo nime siin hoovis suhu vaid siis, kui räägiti suure põlgusega kerjustest ja varastest. Manna sünnipäeval saabus aga Hugo koos vennaga külalistena ja paraku on asjalood nii kujunenud, et külaskäigust on tasapisi kujunenud kooselu. Eks Mannal ole nii lõbusam - kuulsin, kuidas nad hommikul koos ajalehest omaenda surmakuulutust otsisid. Meile tähendab see paraku umbes viis korda rohkem suitsuhaisu majas. Mulle tundub, et Manna toast on tehtud punker ja seal tossatakse nüüd vahetpidamata. Hugo lahkus täna siit majast sõnadega: "Manna, olen sulle nüüd kolm pakki võlgu, Fjodorile ka kaks." Eks ta ilmub varsti jälle tagasi ja loodab, et võlausaldajad ei pahanda väga.

President sulatab lund

Viimased päevad on hoovis möödunud eriti vilkalt, tavaline dialoog kõlab umbes nii: Imbi ukse pealt: "Miks sa nii õhukeselt riides oled? Pane sall kaela!" President labidaga vehkimist peatamata: "Jää vait, lehm!"

Talve jooksul kuhjas President kogu hoovist puhastamisel üle jääva lume hiigelsuurde kokkupakitud riita, mille kõrgus ületas juba puukuuri. Arvasin, et sellise monstrumi sulamine võtab pool suve, aga ma eksisin rängalt. Kolm päeva tõsist tööd ja lumehunnik on väikeste osade kaupa kruusateel ära sulatatud. Tõesti uskumatu, et samal ajal, kui Puiestee tänavat ääristavad sõnul kirjeldamatud pori ja jää skulptuurid, haljendab meie jäämäe asemel juba rohi!

Uued naabrid

Meie kõrvalkorterit (seda, kust Hugo võla tõttu välja visati) üüritakse juba mõnda aega välja. Inimesi on siin koos maakleriga voorinud karvaseid ja sulelisi, aga seni pole keegi paikseks jäänud. Eile kohtas aga Asko hoovis kolme inimest, kellest üks oli hambutu vanamutt, kes tutvustas end uue naabrina. Ühte temaga koos olnud noormeest tutvustas oma pojana ja teist lühijuukselist noormeest oma minijana. Vahepeal on tõesti tunne, et meie elu toimub raamatus.