S**a Peta lood

Umbes kuu aega tagasi tekkis meie hoovipealsete jututeemade hulka uus tegelane. Tema nimi on Sita-Peta ja enamus tema tegemisi on niivõrd Kivirähu raamatust maha kirjutatud, et mul endalgi oli raske uskuda, et tegu on reaalse inimesega.

Kuna Sita-Peta saab kodus naise käest joomise eest pidevalt nahapeale, siis on vanaproua Veera kui hoovi jõukaim ja kaineim inimene, ta enda kaitse alla võtnud. Näiteks tuli ühel päeval niigi igapäevaselt paistes näoga Peta Veera manu näost päris katkisena. Naine oli panniga vastu pead virutanud. Veera andis vaesekesele süüa ja ravitses teda soojas toas.

Vana aasta õhtul on Petal jälle jama kaelas. President on maja välisukse lukku pannud ja Veera juurde ei pääse. Kui näiteks Manna tahab minna Vaikele külla, peab ka tema uksekella laskma. Nagu korralikes majades ikka kombeks. Põhjus? Täpselt ei tea, aga täna hommik algas Askol sellega, et ta pidi pealt kuulma köögist kostvat hirmsat tüli, kus räägiti midagi varastatud suitsudest ja sussidest.

Hommikul tuli Sita-Peta Manna juurde kaema meie vana telekat (see on tõesti üle ja ootab kapi otsas uut omanikku). Eks talgi nälg Vera abita naha vahel ja teleka saaks ju realiseerida. Kuna Petal oli vististi suuremat sorti värin sees, polnud ta võimeline telekat kapi otsast alla tõstma. Nii pidigi ta lahkuma nina norus, ilma saagita. Mäe City hoolas valvur Imbi nägi aga Petat aknast, haaras ämbri ja tuli vee järele (nende majas nimelt vett pole ja talviti tuuakse seda meie köögist ämbriga). Siis hakkas karvu lendama ja Peta saadeti kus seda ja teist (eks vist ikka nende kadunud susside ja suitsude eest...).

Jõulukingid

Imbi on usin kuduja. Manna on varemgi kurtnud, et ta ei salli villaseid sokke, aga Imbi kingib neid igal aastal. Meie nii pirtsakad ei ole - terve meie pere on nüüd villaste sokkidega varustatud ja õnn majas.

Remondilugu

Alguses kui siia kolisime, siis üritasime väiksema vaevaga kohta kodusemaks muuta. Siiski kujunes see aina rohkem remondiks. Mul on õnnestunud Asko grandioossemad plaanid küll esialgu külmutada, aga oktoobrikuu kujunes sisuliselt meil pahtlitolmu ja asjadehunniku otsas elamiseks. Lakke panime villa ja kipsi nagu muiste, huvitav fakt selle juures oli see, et lae serva ja keskosa vahe kipsiraamiga oli 15 cm. Õnneks on tänaseks vana lagi ka meie kipsi sisse mõned elusad praod punnitanud ja lagi sobib taas keskkonda :)

Kuna meie toas oli hirmus suitsuhais, siis otsustasime kogu tapeedi maha kiskuda. Välja tuli huvitav kultuurikiht - 8 kihti tapeeti, 2 kihti makulatuuri ja 2 kihti erinevat krohvi-värvi mustrit. Tapeetide tihe kiht meeldis mulle eriti - igas kihis rääkis midagi erinevast aastakümnest selles majas. Asko hoidis mulle spetsiaalselt alles ühte eksemplari sellest, et seda pärast ära raamida, aga ülihoolas Manna tuli meile koristamisel appi ja viskas selle kahjuks minema.

Värvikihtidest vanemal oli väga nunnu muster, mille me üles pildistasime. Tänaseks oleme seina üle krohvinud ja värvinud ja unistame mustri tagasi maalimisest... Noh, kunagi, kui see aeg tuleb :) Värvi teisele kihile oli aga üle seina punaselt kirjutatud 1928, Asko arvab, et see on aasta, kui pandi esimene tapeet peale. Kui ma õigesti mäletan, siis see maja ise sai valmis kümme aastat enne seda.

Millal viimati remonditi?

Remondi ajaks kutsus Asko appi Tõnu, kes siin majas sündinud ja kasvanud. Kuulsin pealt, kuidas Manna ja Tõnu arutlesid remondiajaloo üle. Tõnu: "Viimati tegin siin toas vist remonti mina, nii seistmekümnendail" Manna: "Ei-ei, hiljem tegi siin kindlasti remonti ka Enn. Noh, muidugi viimased 20 aastat pole Enn siin elanud... Eks see remont oli siis enne seda."

Remondi ajal üritas Manna ka suitsetamisest loobuda, kuidagi nii uue ja helgena paistis siis elu talle sel hetkel: noorus majas ikkagi! Aga nädala pärast teatas ta, et kui oled ikkagi 40 aastat ahelsuitsetaja olnud, siis ikka pooleli ei jäta. Hakkas taas hommikuid alustama suitsuga voodis ja koniga läbi köögi jalutama. Kuna soovisime ikkagi oma eluruume suitsuvabaks teha, siis paigutas Asko Manna tuppa ventilaatori ja leppisime kokku, et suitsu teeb vaid oma toas.

Naabrite vetsutüli

Ühel päeval tuli Vaike kaebama, et President on vetsu lukku keeranud. Nimelt on Presidendil, Imbil, Vaikel ja Veral hoovi peal ühine kuivkäimla. President oli aga otsustanud, et mutid ei korista vetsu piisavalt ja neid enam asjale ei lasta. Päeva jooksul siiski kojamehe raev lahtus.

Prügimajandus Mäe Citys

Prügimajandusest rääkides tuleb alustada tarbimisest. Tarbida saavad siinsed elanikud üsna minimaalselt. Manna saab kuus 3700EEK pensioniraha, sellest 1800EEK kulub tal üürile. Allesjäävast kulub kindel summa suitsu ja viina peale. Neid tuuakse monopolist, kus aga siiski samuti hinnad tõusevad. Sisuliselt jääbki alles vaid söögiraha ja sedagi vaid sellises hulgas, et jäätmete mäge tekitada on raske. Kuna prügiauto tühjendab konteinerit igal teisipäeval, siis on igal esmaspäeva õhtul, enne kui President konteineri tänava äärde lohistab, kõigil tegemist, et konteinerit millegagi täita.

Sügisel läksid prügikonteinerisse nii muruniitjast tulnud rohupuru kui kokku korjatud oksad. Kuigi kõik hoovipealsed teevad väikest viisi peenraid, pole nad kompostimisest vist midagi kuulnud ja ei taha kuulda ka. Palusin Askol Mannale komposti idee pähe istutada, vastuseks tuli: "Mine põrgu! Mina ei hakka sellist jama küll tegema!" Hoovinurgas on küll nõukaaegne hunnik, kuhu aiajäätmeid viidi, kuid see pole kompost, vaid sisuliselt väike olmejäätmete prügila.

Kraanikausi all olevasse prügiämbrisse topib Manna kokku nii kriitpaberil reklaamid, köögijäätmed, tuhatoosi sisu kui pakendid. Sorteerimise jutu peale käratas Manna: "Kas te kujutate ette, et ma pean hakkama kolme prügikasti siin pidama???"

Pakenditrall

Minul on siiski juba sisse harjunud pakendite eraldi kogumine. Rääkimata reaalsusest, et meil tekib ka pakendeid ja muud prügi kordi rohkem kui Mannal. Praeguseks on välja kujunenud, et kogume puhtad pakendid eraldi oma toas kilekotti ja viime Puiestee tänava pakendikonteinerisse. Konteiner on ka Peetrituru platsil, mis jääb aeg-ajalt Manna trajektoorile, seega pakkus ta end alguses appi, et võib me pakendid ise ära viia. Sisuliselt kukkus aga asi välja nii, et ta kas sokutas meie pakendid ikkagi olmejäätmete konteinerisse (sest tema arust on see pakendite eraldi kogumine absurd kuubis) või võttis omakorda pakendikonteineri juurde kodust kaasa vanu riideid, mille ta ka sinna sokutas. Igatahes olen ma nüüd püüdnud ta teenusest loobuda.

Eraldi korjame meie ka pandipakendid, aga need on üldiselt ise alati kuhugi vaikselt kadunud. Alguses mõtlesin, et Manna kogub endale lisaraha. Ühel päeval aga õiendas Manna minuga, et tal oli neist pudelitest köögis juba nii siiber, et andis Imbi kätte. Nimelt on asjad nii, et Manna õlut ei joo ja pandipakenditest lugu ei pea. Imbi jällegi saab igal päeval oma kaifi just kangest kaheliitrisest plastpudelist, nii et tal on pandisüsteem selge ja aitas sõbranna hädast välja.

Sõnaus

Siinsete elanike huultelt langeb aegajalt selliseid pärleid, et olen neid lausa üles kirjutanud. Ma ei oska arvata, kas need sõnad on mingite murde juurtega või prouade nõukaaegse noorusaja slängi järelkaja või mõtlevad nad neid lihtsalt niisama kohapeal välja. Mõned näited. Kui Vaike mind lastega hoovipeal näeb, kukub ta kohe nurruma: "Oi kui karmed te olete! On ikka karme see pisike!" Manna aga käib mulle Vaike tsüklite ajal kaebamas: "Kas maailm on hulluks läinud? Vaike on täitsa besoffel peast!" Kui Manna haige oli, rääkis mulle: "Alguses viskas põhja alt ära, siis tuli köha, siis nohu. Järgmisena viskab kapsli pealt ära!"

Nutika aiapidaja väikesed kavalused

Sellist peakirja kannab üks nõuka aja lõpu raamat, mida olen paljudes kodudes näinud. Ka Mannal oli see riiulis, kui siia kolisime. Huvitav, kas ta seda ka kunagi lugenud on? Mina üks päev lugesin ja oli isegi päris huvitav, kuigi suur osa sellest on huvitav ajaloolises kontekstis. Sügisel kaevas President aiamaad, aknast panin tähele, et tal oli labidas mesiterdatud täpselt selle raamatu joonise järgi: laba juurde kinnitatd lisakäepide. Eks naabridki räägi, et on tubli mees.

Hoovi korrashoius väärib see mees tõesti tunnustust. Kui sügisel käis mulle üsna närvidele see, kuidas ta käis ütlemas, kuhu me täna autot parkida tohime, siis lume saabudes sai mulle süsteem selgemaks: nimelt on tal juba esimese lume ajal ära arvestatud, kuhu ja kui palju lund kühveldada saab. Auto peab kord olema ühes kord teises kohas pargitud, et ta saaks pidevalt kõike ühtlase tasasusega korras hoida. Vähese lumega võib kojamehe selline tegevus olla häiriv, aga selleaastase lumelaadungi puhul jääb üle vaid kiita. Meie hoov on muinasjutumaa, kus kõrgete lumevallide vahel looklevald rajakesed majade ja kuuride vahel. Meil külas käinud inimesed on öelnud näiteks: "Teie hoov on prillikivi!" ja "Seda tuleks lausa pildistada!"

Ka kuurikatus on Presidendi poolt lumest vabastatud. Kõige selle tegevuse peale kulub tal muidugi suur osa päevast ja aeg-ajalt valab ta seejuures oma naise või naabrinaise üle ropu sõimuga. Näiteks käib Manna peale karjumas, et see meile edasi ütleks, et autot on vaja liigutada. Kui aga mind tänaval näeb, siis pöördub vaikse häälega ja maha vaadates: "Kallis proua, kas te ise aru ei saa, et autot täna siinkohas ometi ju parkida ei saa."

Padjaklubi

Manna päevad mööduvad nii, et kord tuleb Vaike ja kord Imbi talle oma päevast rääkima. Naabrinaised üksteist ei salli, seega valivad nad hoolega, et korraga ei satuks. Kuna Manna kuuleb halvasti, siis köögis olles on kõik kuulda, mida talle sõna otseses mõttes karjutakse. Igatahes räägitakse seal ära piinlike detailideni kõik eraelulised asjad kõigist sealhulgas ka meist endist. Mõnikord ajab naerma, mõnikord paneb mõtlema väljakolimise peale. Enamik nendest detailidest on sellised, et neid kirjamust ei kannata, võin ehk vaid vihjata, et lood sellest, kuidas Vaike kassi pärasool välja käis, on ühed leebemad...

Päkapikud

käes on lastele nii kallis jõuluaeg, mil lumi maas ja akna taga käivad ringi päkapikud, kes kontrollivad, kas lapsed on head, kas kõrvad on pestud, kas sussid on jalas jne.
headele lastele tuuakse kingitusi. kui lapsed on nii head, et kingitused ei mahu sussi sisse, siis tuleb neid anda näiteks suures kotis.




nii ka meil. nüüd on lastel hea kütteklotsidega mängida. ridade vahel võib mainida, et see päkapikk, kes meie lapsi uhke kingikotiga rõõmustas, tunneb vist Asko isa...
Sillu lootis, et meie lapsed on nii head, et päkapikk toob iga päev pakikese, oleks lapsed rõõmsad ja tuba soe.

Asko

Fiktsioon

inimesed on istunud lumevangis Padaorus juba umbes ööpäeva. käib seltsielu, nagu ühte kohta kinni pandud inimeste puhul ikka - saadakse tuttavaks, vahetatakse nalju ja kaasasolevat toitu.

siis korraga lendab pea kohale helikopter. inimesed kiikavad uudishimulikult üles, paljudel tekib lootus, et nüüd pääsetakse minema. helikopteri valjuhääldist kostab masinlik hääl: "palume säilitada rahu, paanikaks pole põhjust. olukorraga tegeletakse!"

siis laskub kopterist köisredelit mööda alla mees, kuid kõnnib mitte inimeste poole, vaid lähedalasuva puu suunas. mees ronib mööda puud üles, sätib sinna midagi, laskub alla ning siblib mööda redelit üles kopterisse tagasi. kopter tõuseb kõrgemale ning kiirendab minema.

inimesed jäävad seda nõutult vaatama. saamata millestki aru.

asjast saavad aru need, kellel on internett, sest neile tuuakse nüüd eestimaa suurimast kriisikoldest veebikaamera abil pilt koju kätte. pilt selllst, kuidas teised seal lumes konutavad.
pilti saab vaadata siin, kuni see töötab. igaks juhuks tõmbasin alla ja riputasin üles ühe suvalise pildi, vanemad fotod on muidugi ägedamad, stiihilisemad...

Pomerants ütles, et riik ei jätnud 600 inimest ilma hooleks.

ühe lumekolli muljed Postimehes

tere monika, lumetorm

Jah, talv möllab ka meie õuel. Kuna memmedel pole vaba ajaga nagunii muud peale hakata, sobivad nad hästi lund lükkama. Töö värskes õhus toob vast punagi põskedele ja ehk saavad meie võsukesed kuidagi omal jalal õuest tuppa, uppumata lumehange.
asko
p.s. võin vahendada odavalt lumekoristuse jaoks tööjõudu.

Elu veereb nagu hernes

Hugol vedas. Sai grupi peale. 95% töövõimetust kaheks aastaks. Lisaks sai ta ka sotsiaalkorteri. "Mulle väga meeldib - elektripliit, rullkardinad, porivaip ja kõik on!" kuulsin Hugot Mannale oma uut kodu kiitmas. Niisiis kolis ta meie naaberkorteri tühjaks ja võttis laste kurvastuseks kuurist kaasa ka küülik Jännu.

Vaike tsükkel

Kui me siia kolisime, oli Vaike sõbralik vanamutt, kes iga hetk käis vaatamas, mida me teeme ja kiitis takka. Nüüd pole teda kaks päeva üldse näinud. Manna selgitas mulle olukorda. Vaike kuu jaguneb neljaks nädalaks nagu meil kõigil. Tema nädalate keskme moodustab pinsipäev. Nädal pärast pinsipäeva on tal raha otsas ja siis on ta kaks nädalat tavaline vanainimene. Nädal enne pinsipäeva ei pea ta enam vastu ja võtab kelleltki võlgu. Laenu eest ostab viina. Manna: "Mina aru ei saa, kuidas Vaike nii kiiresti juua suudab! Ta joob pudeli viina ära kahe tunniga! Minul jätkub ühest pudelist terveks nädalaks." Niisiis joob Vaike nädal aega laenu eest ja sel ajal ta oma toast vist ei välju. Siis saab pensioniraha, mille eest maksab võla, üüri ja kommunaalid ning ülejäänust jätkub veel nädalaks ajaks joomiseks. Siis saabub jälle kaine ja kasin aeg.

Naabrid Fjodor ja Aleks

Tundub, et on aeg tutvustada neid nimesid, kuigi ma pole ise veel mainituid kohanud. Kuulnud olen ma neist siin hoovis juba palju. Olen aru saanud, et Aleks on Fjodori poeg, kes valetab kõvasti. Manna: "Kui sa ka kümnendiku tema jutust usud, siis oled ka poolega petta saanud!" Igatahes olen aru saanud, et Vaike ja Manna käivad Fjodori juures saunas, see asub siit paar maja edasi. Kui tahtsime kasutusse võtta Manna garaaži, selgus, et see on täis igasugust kola, mis tundus mingite ehituste pealt "üle jäänud" kraamina. See oli Fjodori kraam ja kadus sealt vaikselt ja kiiresti kuhugi minema. Kunagi tahaks igatahes nende sauna näha.

Tänase postituse lõpumõte Mannalt: "Mina käin ka poes, aga selliseis asju, mida teie ostate, pole ma seal kunagi näinud!"

Tervitusi Teisest Lätist

Tutvusin noore mustlaspaariga Lätist. Tartus viibivad "ärireisil". Äri seisneb selles, et kammivad kaubanduskeskuste riidepoodide soodukaid läbi ja pärast müüvad saadud kauba tänaval kallimalt maha. Rikkalt ei ela, aga toit on laual ja ilusad riided alati seljas.

Koolis polnud aega käia

Kirjaoskust pole kumbki omandanud. Naispoole ema on eluaeg rändäriga tegelenud ja nii pole lastel lihtsalt aega olnud koolis käia. Ja mis keeles nad kirjutama olekski pidanud õppima - mustlas, läti, vene? (Väljavõte http://www.estblul.ee/EST/Keeled/mustlaskeel.html lehelt: Mustlastkeel (romanes): Staatus: Reguleerimata. Ametlik kasutus: Puudub. Haridus ja õppimisvõimalused: Hetkel keelekogukonnal vastavad õppimisvõimalused veel puuduvad. Meedia: Puudub.)

Naise ema leidis viimase tütre sünni järel siiski ühes tehases tööd ja jäi paikseks, seega sai noorim õde Läti koolihariduse: nüüd on edukalt UK-s tööl ja mehel. Kuu aega tagasi oli ema koos sõbrannaga tütrel Inglismaal külas käinud. Sõbranna oli sealse mustlaskogukonna käest saanud hea äriotsa: viite vanamutid vöö vahel narkotse Baltikumi, saate hea raha. Lennujaamas jäid üle 60-aastased tõmmud prouad narkokoerale vahele. Said kuus aastat. Eestis ärireisil viibival tütrel on nüüd kiired ajad: ema on alates 10. eluaastast olnud ahelsuitsetaja, talle on vaja regulaarselt vanglasse suitsupakke saata.

Lätist veidi põhjapool hakkab meie elu rutiinsemaid tuure võtma: lastetuba on kollaseks värvitud, toas olnud eestiaegse riidekapi peal tahab Asko aaderdamist õppima hakata; Simo väidab kasvatajale, et teda sunnitakse kodus nii palju töötama, et ta peab lasteaias end välja puhkama; Elmol on palavik; mina olen alustanud taas MapInfo saladustesse süüvimist. Elu nagu lill.

Hugo, Presidendi ja teiste lood jätkuvad

"Manna, pane tuli põlema ja tule aknale, ma tahan sulle midagi näidata!" kostub hoovist Vaike hääl. Vaike on taas "püha viha täis". Veidi raske on pikast vadinast mõista, aga tundub, et probleemiks on poest ostetud kaalikas, mis ei kõlba kuhugi. "Asko on ju kirjanik, las kirjutab Postimehele!", on see lause, mida kuuldes meie suud muigama ja kõrvad kikki lähevad. "Vanasti olid head kaalikad, tänapäeval väetatakse ja kuidas sa sellist asja sööd??" kõlab väsimatu kaagutamine.

Hugo sekeldused

Eile oli mul Vaikega pikem jutuajamine Hugo teemal. Viimane on kinnisvara omanikule väidetavalt kümme tuhat võlgu ja tema kööktoa uks löödi laudadega kinni. Kui Hugo haiglast naases, tegi ta hoovis suurt kisa. President kutsus kisa peale politsei. Viimane aitas niipalju, et laenas Hugole tööriistu, et oma koju sisse murda. Võlg on aga võlg. Niisiis ootab vaest üürnikku ees tee sotsosakonda, et endale uut elamist nõutada. Vaike: "Vaene Hugo, kui palju ta on pidanud kolima! Elas kunagi seal Kivi tänaval, siis tuli siia Manna juurde, siis sai selle korteri ja nüüd jälle kolimine!"

Tõsi ta on, et Hugol on mõlema proua - Manna ja Vaikega - soojad suhted. Mõni aasta tagasi kolis ta lausa Manna juurde sisse, hakkas remonti tegema nagu peremees. Nüüd elame neis tubades meie ja maitseme tolle aja "remondi" vilju: seinal väike valge roosimustriga kapike, teise toa põrand roosaks värvitud ja sama värviga on üle õnnistatud ka riidekapi jalad. Armas ja rõve korraga. Tegeleme hetkel aktiivselt selle korteri mälust Hugo kustutamisega.

Kuidas President nime sai?

Seda küsisin Vaike ja Manna käest siis, kui nad meie remontimist uudistamas käisid. Vaike: "Noh, kui ta siia hoovi kolis, siis ta oli väga tähtis, jagas kõigile oma nimekaarte. Asko, sina oled ka tähtis mees, anna mulle ka oma nimekaart!" Kahjuks peame pettumuse valmistama, nimekaarditud nagu me oleme... Vaike: "Ega mina ka ei tea, sinna kaardile oli kirjutatud midagi, et ta on jalgpalli klubi president või... kusagil Tabiveres või..." Manna: "Ei, kusagil jah seal, Tartust väljas, poksiklubi president." Vaike: "Ega Manna pani talle selle hüüdnime, mina ei pannud." Manna: "Noh, mis ta käib siis meid siin õpetamas! Mulle tuli ka seletama, et ma ei hoia oma aiamaad korras! Kurat!" Mõlemad kõkutavad peites harvade hammastega suid.

Tänase postituse tahan lõpetada ühe detailiga meie hoovis: Imbi armastab õhtuti akna all lugeda. Mööda jalutades on siis näha, kui pisike tema tuba on. Toa akna all on tõepoolest ilus hooldatud roosipeenar, mis ulatub tänavani. Imbi akna külge väljapoole on monteeritud autopeegel, et roosipeenral iga kell silm peal hoida...

Esimene nädal Teises Eestis

Täpselt nädal tagasi pühapäeva õhtul kolisime laste ja kodinatega Teise Eestisse. On olnud muljete-, emotsioonide- ja teguderikas nädal. Alguses ei olnud see nii plaanitud, aga sain just sel nädalal aru, et see on üks tõeline õppereis, mille me Askoga ette oleme võtnud.

Na dvore

Meie hoovis elavad... Manna, kellega me jagame korterit. Hugo, kellega me vist jagame maja, aga üldiselt tundub, et ta visati korterist välja sel ajal kui ta tuberkuloosiga haiglas oli... Vaike koos 91-aastase ema Veraga ning President oma proua Imbiga elavad hoovipeal teises majas. Vaike on üles kasvatanud neli last: Pille, Ille, Ülle ja Kalle, neist viimane suri 32-aastaselt maksatsirroosi. Hoovipeal kuuris elab ka küülik Jännu, kes on Hugo oma, aga Vaike toidab teda.

Värskelt sõitis üks mikrobuss tänava ääres otsa Presidendi pandud aiapostile. Vaike: "Ma olen püha viha täis. Selle litsi peale. Paks nagu mauk ja ehitab siin oma aiakest roosidega ja paneb poste nii, et teised otsa sõidavad. Vastik vanamees. Ei noh, President on tubli mees, aitab ikka inimesi, aga naine on see hull mõrd. Oi, milliste elu me siin oleme elanud..."

Vaike ja Manna on põhisõbrannad. Vaike on see kole ja lahke, Manna ilus ja pirtsakas. Noh, kunagi olnud. Vaike ütleb hoovipeal alati midagi sellist: "Tore, et noorus on majas!" Manna põhiliselt viriseb, kuidas kõik halvasti on. Praegu on Manna haige.

Koristusõppused

Ma olen nädal otsa küürinud mööblit, uksi, seinu jms. Poleks arvanud, et pesemisest ja pesuvahenditest kunagi nii palju teada saan... Alguses kui sisse kolisime, tundus, et kõigega harjub. Panime soojavee boileri ja Biolani penoplastist prill-laua kuivkäimlasse ja elu hakkas juba ilmet võtma. Aga ühel õhtul ööbisime klubis ja saime seal aru, kui kohutavalt me riided ja asjad on juba paari päevaga suitsu ja kopituse järgi haisema hakanud. Too öö oli hirmus masendus ja põgenemisisu. Hommikul tuli trots ja koristussoov. Eeterlikke õlisid hakkab kõvasti kuluma, praegu on esimene eukalüpti oma otsakorral koos kahe puhatusvahendi-pudeliga.

Plaanin kõik üle pesta. Paneme uue tapeedi ja värvime lae. Oma tuppa teeme eraldi kööginurga. Põhiprobleem on aga see, et Manna ju suitsetab edasi ja peldik haiseb ka endiselt. Radikaalsemad muudatused oleks Manna toa meiepoolse ukse sulgemine ja vetsu ehitus. Aga nende meetmete käiku minemise eel tuleks siiski kaaluda õppereisi katkestamist ja teise kohta kolimist. Elame-näeme.

Buss on ikka posti otsas kinni. Presidendil jätkub tööd ja hoovipealsetel tänitamist.