Kui talvel polnud Hugot praktiliselt siinkandis näha, siis kevadiste toimetuste ajal on ta siin aina rohkem aega hakanud veetma. Manna õe pärandus on pannud proua käituma krahvinnana, kes tellib ümberkaudsetelt jotadelt aiatöid ja sõimab neid joodikuteks ja loodriteks. Hugo üritab selle mängu juures köstri rolli mängida ja samas endale nii palju viina ja eurosid välja mängida, kui võimalik.
Pärast äpardunud aiatalguid kadus Hugo paariks päevaks. Ühel päeval tuleb Manna mulle rääkima: “Tead, täna hommikul röökisin nii, et ei saanud isegi aru, et see mina olin. Nägin hommikul, et Hugo vend tuleb. Läksin nii endast välja, karjusin talle, et enne siia majja ei saa, kui võlg on makstud. Enne ei saa ühtegi suitsu ega penni! Andsin talle kotiga kaasa Hugo asjad ja ajasin minema, süda oli nii täis.”
Kui ma samal päeval töölt ja lasteaiast naasen, on esimene inimene välisukse juures Hugo, kes peremehena hoiab tähtsalt haamrit käes ja kärgib Manna peale, et miks ta juba naelu ei leia. Kohtume nendega ka köögis, kus Manna kurdab, et tal juba teine välgumihkel päeva jooksul kaduma läinud. Hugo: “Eks see Imbi ikka võttis, mine küsi kohe tagasi, ära häbene! Kaua nad elavad sinu kulul!”
Õhtupoole tuleb Manna minu tuppa asju selgitama: “Hugo peab iga päev arsti juures käima rohtusid võtmas, täna tuli siit ka läbi. Andsin talle, et las teeb kuuriakna korda, tal nagunii tegevust ei ole, las möllab. Lubasin talle kausitäie suppi selle eest. Ja ega tal on jalad ka nii haiged, et ta ei jaksa ju sinna oma koju Vasara tänavale kõndida.”
Ööseks jääb Hugo Manna juurde, aga õnneks viinavõtt seekord väga suuri tuure üles ei võta. (Ühel sarnasel korral näiteks telliti keset ööd Hugo poeg siia, et see lülitaks majas korgid välja ja vahetaks Mannal lambikupli ära, sest proual on juba mitu nädalat uus kuppel kinnitamist ootamas...) Hommikul ei lasta mind aga muidugi enne tööle, kui olen ära kuulanud, kui siiber Mannal Hugost on, aga õnneks läks too juba arsti juurde ja ega ta oma haigete jalgadega niipea tagasi ei jõua.
Politsei-politsei-kiirabi
Teine nuhtlus on Mannal ikka Presidendi ja Imbi tülid. Ei ole ka operatiivsõidukite voor maja hoovis hõrenenud. Ühel päeval Manna: “Imbi jälle marutab, kolm korda on minu juures käinud. Noh, nad jälle tülitsevad ja Imbi käib mulle kurtmas. Lubas mulle lilletaimi anda, kolm korda käis toomas, aga ära ei toonud, samas iga kord: anna suitsu, anna suitsu. Tead, mul on nii villand!”
Üks päev juhtunud jälle selline lugu, et Imbi läinud uute naabrite juurde õlut libistama, see aga ära väsitanud ja jäänud sinna laua taha magama. Naabrid juba meie hoovi kombeid teavad: kutsusid kohe polistei, et viidagu Imbi koju tuttu. Kui mina lastega koju jõudsin, oli sini-valge auto ilusti maja ees, aga Imbi juba hoovipeal jalul. Kaks politseinikku üritavad Imbit ära vedada, see pistab aga nii koledasti karjuma, et korravalvurid ei taha seda suurt keha ka vägisi tassima hakata. President tuleb mulle laia naeratusega vastu ja kehitab õlgu: “Naised jälle joogised.” Pärast politsei lahkumist jookseb Manna minu juurde kurtma, kuidas tal on siiber, et ta peab pidevalt tunnistama, kuigi ta ei tea midagi.
Öösel läinud Imbi aga aluspesu väel vetsu, elukaaslane aga lukustas vahepeal välisukse. Imbi käib hoovi peal akendele koputamas: “Andke telefon, tahan politseisse helistada.” Keegi ei andnud, aga Manna laenas oma hommikumantlit vähemalt. Nüüd pole Imbit juba mitu päeva nähtud, keegi ei tea, kelle juurde kadus.
Õnnetus ei hüüa tulles
Arvuti taga istudes kuulen, kuidas Vaike tormab Manna juurde: “Õnnetus juhtus! President kukkus redelilt alla! Riputas oma veevoolikuid ja kukkus redelilt alla! Proua tal ju ka külapeal kadunud! Kahju inimesest! Kutsusin kiirabi. Pahkluu puru, hea, et pea peale ei kukkunud!”
Vaike lahkudes tormab Manna minu tuppa: “Paras! President õiendas minu redeliga oma veevoolikutega ja kukkus alla! Pahkluu või midagi, ma ei tea, oleks võinud pea peale kukkuda, äkki oleks mõistus pähe tulnud!”
Nüüd pole Presidendist enam ehitajat, aga sõber on talle appi tulnud ja ajab vaikselt omi sehkendamisi edasi. Imbi aga ikka kadunud. Vaike on Presidendi pärast mures, Mannal aga hea meel. Manna ainukeseks mureks on, et kui Imbi välja ilmub, siis läheb jälle mölluks ja Mannal on sellest ju siiber.
Istuvad naised kahekesi minu akna all pingil ja arutavad. Vaike: “Niisugust elu pole siin majas varem olnud.” Manna: “Ei ole jah, varem olid siin vanemad inimesed – Õie ja Linda, küll siis oli rahulik.”
Vaike: “On ikka kino küll. Sitapeta olla kah üks päev ema käest kartuleid kerjamas käinud, kah näljarott!” Manna: “Kõige hullem, kui Imbi nüüd tagasi tuleb, läheb jälle mölluks. Tuleb jälle kammajaa, jälle hakkab see pihta. Mina panen aknad-uksed kõik kinni kui näen, et Imbi liigub!” Vaike: “Mul on kah väike elamine, ma ei taha ka tema plära kuulata.” Manna: “Imbi läks öösel, hommikumantel ei mahtunud eest kinni, väikesed aluspüksid ja t-särk vaid olid. Kuhu ta küll läks?” Vaike: “Eks ta Sitapeta või Kalle juurde läks, see siit üle tee minna. Küll ta jälle Presidendi juurde tagasi tuleb.” Manna: “Ei tea, kas Asko ei saa teha siin sellest jamast filmi nagu Lutsu “Tagahoovis” või nii?”
