Hugo on tagasi

Jah, kallis blogilugeja, Hugo lood jäid meil pooleli seal, kus ta rõõmsalt sotsiaalkorterisse kolis. Paraku see rõõm kaua ei kestnud ja mulle teadmata põhjustel visati ta sealt välja. Mõned kuud hiljem käis ta Manna juures kiitlemas, et saab haiglasse - tuberkuloosiravi nõuab regulaarset arstil käimist ja kuna tohtril oli kahtlus, et kodutu võib käest kaduda ja nakkus jääb välja ravimata, siis võeti ta mõneks ajaks sooja ja valgesse raviasutusse. Manna rääkis mulle pikalt, kuidas nüüd saab ta aru, miks meil selliseid ilusaid haiglaid ehitatakse - sinna saab siis vaeseid paigutama hakata ravimise sildi all.

Vahepeal võeti Hugo nime siin hoovis suhu vaid siis, kui räägiti suure põlgusega kerjustest ja varastest. Manna sünnipäeval saabus aga Hugo koos vennaga külalistena ja paraku on asjalood nii kujunenud, et külaskäigust on tasapisi kujunenud kooselu. Eks Mannal ole nii lõbusam - kuulsin, kuidas nad hommikul koos ajalehest omaenda surmakuulutust otsisid. Meile tähendab see paraku umbes viis korda rohkem suitsuhaisu majas. Mulle tundub, et Manna toast on tehtud punker ja seal tossatakse nüüd vahetpidamata. Hugo lahkus täna siit majast sõnadega: "Manna, olen sulle nüüd kolm pakki võlgu, Fjodorile ka kaks." Eks ta ilmub varsti jälle tagasi ja loodab, et võlausaldajad ei pahanda väga.

President sulatab lund

Viimased päevad on hoovis möödunud eriti vilkalt, tavaline dialoog kõlab umbes nii: Imbi ukse pealt: "Miks sa nii õhukeselt riides oled? Pane sall kaela!" President labidaga vehkimist peatamata: "Jää vait, lehm!"

Talve jooksul kuhjas President kogu hoovist puhastamisel üle jääva lume hiigelsuurde kokkupakitud riita, mille kõrgus ületas juba puukuuri. Arvasin, et sellise monstrumi sulamine võtab pool suve, aga ma eksisin rängalt. Kolm päeva tõsist tööd ja lumehunnik on väikeste osade kaupa kruusateel ära sulatatud. Tõesti uskumatu, et samal ajal, kui Puiestee tänavat ääristavad sõnul kirjeldamatud pori ja jää skulptuurid, haljendab meie jäämäe asemel juba rohi!

Uued naabrid

Meie kõrvalkorterit (seda, kust Hugo võla tõttu välja visati) üüritakse juba mõnda aega välja. Inimesi on siin koos maakleriga voorinud karvaseid ja sulelisi, aga seni pole keegi paikseks jäänud. Eile kohtas aga Asko hoovis kolme inimest, kellest üks oli hambutu vanamutt, kes tutvustas end uue naabrina. Ühte temaga koos olnud noormeest tutvustas oma pojana ja teist lühijuukselist noormeest oma minijana. Vahepeal on tõesti tunne, et meie elu toimub raamatus.