Sunday, May 15, 2011

Sinine esmaspäev

Öeldakse, et kõik päevad pole vennad, õnneks on see tõsi, sest mõni päev on kohe hullem kui teine. Võibolla on seda vaja, et head päevad kuidagi kirkamana tunduksid. Simo on meil siin nädalate viisi haige olnud, küll oleme kopsuarsti, küll kõrvaarsti järjekorras, lasteaiast pole juttugi, vanemate kooli- ja tööasjad toppavad. Oma pere tervisemured aga kahvatuvad kui Manna jutustab oma arstilkäigu saagat.

Kunagisest tuberkuloosi põdemisest on Mannal arstide vastu täielik allergia. Ühel hommikul tuli ta näitama kolm korda suuremaks paistetanud põske: hammas öö läbi valutanud. Nüüd siis hambaartsile minek? Manna: “Ei, sinna ma ei lähe! Arst teeb haiget! Miks küll minul hambad normaalse vanamuti moodi välja ei kuku, miks nad enne paiste peavad minema?” Nii ta koju jäigi ja mingi aja pärast läks paistetuski alla. Veebruaris sai Manna kätte oma kadunud õe päranduse, mis pole küll teab mis suur, aga siiski piisav selleks, et Manna otsustas oma tervisesse natuke panustada. Läks perearsti juurde ja rääkis kõik oma hädad ära. Arst küsis muidugi, et kus te varem olite... Igatahes sai ta mitu saatelehte. Lasi sissekasvanud varbaküünt opereerida ning sai veel kahele arstile aja. Juhtus aga nii, et need kaks arsti sattusid ühele päevale. Juba päev enne pidi Manna kõvasti julgust võtma, kui mõtles, et järgmine päev on kaks artislkäiku ees. Öö otsa ei saanud magada, sest hirm võttis põhja alt. Hommikul vara läks ta kodust ja õhtul kohtusime näost täiesti halli Mannaga.

Mannale meeldib rääkida oma tervisest liigsete detailidega, jätan osa neist välja. Esimene arst oli kõrvaarst, kuna Manna kõrvakuulmine läheb tõesti aina halvemaks. Patsient pidi siis kannatama, kuidas pudelikorgitseri-taoliste esemetega tema kõrvu töödeldi. Järgmise kirurgi juurde jõudes selgus aga, et kõrvadest voolab verd ja sellisena teda ette ei võetud. Määrati järgmiseks päevaks uus kõrvaarsti külastus ja saadeti koju. Lõpuks piinati ta kõrvu veel mitu korda, magada tuli käterätt padjal, aga kuulmine läheb ikka halvemaks. Manna usk sellesse, et arstid on vaid meie piinamiseks mõeldud, sai kinnitust.

Munadepüha

Manna teab, et kui on munadepühad tuleb mune värvida. juba aastakümneid on ta seda teinud lihtsalt sibulakoortega. Teinekord on kasutanud lisaks hetke moeröögatusi – näiteks riisiteri. Sel aastal tekitas idee Vaike, kes rääkis, et kui mune keeta sillade õite sisse mässitult, muutuvad munad ilusaks lillaks. Manna keetiski mune siis 20 minutit õielehtede vahel. Tulemuseks õrnkollased kirjud munad. Manna lõi käega, mässis uue satsi mune sibulakoortesse ja pani keema: “Mulle nendest munade keetmisest ja munadepühadest aitab!”

Manna uus telefon

Manna telefoniks on siiani olnud klassikaline Nokia 5110. Seoses õe pärandusega on ta aga hakanud vaatama ajalehest erinevate asjade reklaame ning sattus peale EMT seenioride pakkumisele. Kuna soov oli suur, siis läksin talle abiks ja käisime Kaubamajas lepingut tegemas. Seni oli ta helistamiseks kasutanud ikka kõnekaarte. Nüüd on Mannal uus telefon. Imbi kiidab naabrinaise telefonivahetuse heaks: “Vana telefon oli sul küll üks vana küna!” Kui aga Manna uue aparaadi hoovi näitamiseks toob, siis kostab trenditeadliku sõbranna hääles nukker noot: “Noh, ostsid siis selle vanainimese telefoni, jah.” Uue telefoni kasutamine pole muidugi naljaasi: mitu nädalat läks aega enne kui enam ei pidanud minema noortelt küsima, mida teha, et helistada saaks.


No comments:

Post a Comment