Olime ühe nädalavahetuse maal, aga Mäe Citys toimusid tormislised sündmused, mida hiljem Manna meile ümber vestis. Siit siis omakorda minu ümberjutustus.
Vastu reede õhtut tormab Imbi kisades Manna kööki: “Reino on suisa ära pööranud!” Lugu olnud siis selline, et Imbi läinud oma tütrele sünnipäevale ja pidi tagasi olema kell neli õhtul, tütrel aga oli kook ahjus ja ei saanud sealt nii kiiresti tulema. Kell viis oli President helistanud ja naise kohemaid koju kamandanud. Tütar ja poeg tõid Imbi autoga ära. Imbi: “Kohe sain koosa. Lapsed visati välja, karjus veel, et litsid välja.” Peremehe viha aga ei lahtunud ning taaskord läks lukusüdamiku vahetamiseks ja Imbit enam koju ei lastud. “Ütlesin pojale, et tahan sünnipäevaks kaamerat, et saaks seda möllu kodus salaja filmida, muidu keegi ei usu, kui ma räägin,” kurtnud Imbi. Nimelt on naine mitu korda politseisse helistanud, kui mees märatsema hakkab, aga sealt öeldakse, et nad ei tegele vaimse puudega inimestega. Imbi: “Politsei ütles, et löögu ta mind või maha, nemad paberitega hullu juurde ei tule.”
Kui juba tagarääkimiseks läks, siis laulab Imbi ka igasugust muud teavet oma mehe kohta naarinaisele ette. Nimelt kasutab President kodus Mäe City rahva kohta vaid kahte sõna: naiste kohta ütleb lits ja meeste kohta pätt. Kiire arvutus Manna peas: “No seda ma talle küll ei kingi, kui ta Askot pätiks nimetab!” Öösiti käivat aga hoovikuningas kõigi akende taga sisse piilumas. Eriti oluline olla see, mismoodi naabrinaine Manna magab ja ega tal kedagi kõrval pole... Kahjuks ei julgustanud kõik need jutud Mannat Imbile öömaja pakkuma, nii et proual tuli minna Sita-Peta juurde diivani ruumi küsima.
Saaga jätkub
Pärast seda, kui Imbi oli öö Sita-Peta pool veetnud, ei lubatud teda endiselt koju sisse. Nii tegi proua lähemat tutvust uute naabritega, kes kolisid Hugo endisesse korterise. Naabrite juures läinud veidi pidulikumaks võtukaks. Hoolsalt aias askeldav President kuulas lõbusat seltskonda pealt ja lõpuks ei pidanud närv vastu ja kutsus politsei. Politseid tuli kohale, kuid ühtegi korrarikkumist ei tuvastanud. Härra viha leebus ja lasi naise õhtul koju. Järgmisel päeval aga laulis Imbi hoovi külastavale Hugole ette, et tema käinud uute naabrite kodus ja need kasutavad seda sama mööblit, mida Hugo seal elades kasutas. Hugo kutsus kohe oma venna kohale, võtsid hoovis julgust ja otsustasid, et mööbel on nende oma ja lähevad nõuavad selle õigusega välja. Aias tööd rügav President kuulis plaani pealt ja helistas taas politseisse. Kuna samast hoovist juba kolmandat korda helistati, otsustasid mendid rahvale korraliku etenduse anda.
Mäe City hoovi saabus kaks politseiautot nelja mundrikandjaga. Esiteks otsustati Hugo ja vend kainestumajja viia. Need punnisid vastu ja ajasid oma mööbli-õigust taga nii kaua, kuni neil lubati lõunaund magav Manna üles äratada, et see tuleks tunnistajaks. Unine Manna ei saanud muud aru, kui et täis Hugo nõuab tema käest, et ta tunnistaks politseile, et naabrid kasutavad tema mööblit. “Eks ma siis ütlesin, et seda ma võin tunnistada, et see mööbel oli seal siis ka sees, kui Hugo seal elas,” kurtis Manna hiljem mulle asju ümber jutustades. Sellepeale teatas korrakaitsja Mannale, et ta on joonud ja hoidku suu kinni. (Manna on alati natuke joonud, selles mõttes muidugi tõsi). Korrakaitsjad aga olid kohale tulnud, et mängida etendust täiega, seega tõmmati ka Manna kodu uks lahti, marsiti läbi nii tema kui meie toad ja teatati, et on olnud vihjeid, et siin käivad mehed ja naised. Manna solvus südamepõhjani, aga enne kui ta end kaitsta jõudis, oli ta juba tuppa jäetud ja uks kinni löödud. Manna hiljem mulle: “Kui seda politseinikku veel elus näen, siis ei ole muud kui kätega kallale!”
No comments:
Post a Comment