Mannal on aiamaaga mure, sama mure, mis tal on sünnipäevade ja erinevate tähtpäevadega, aga ka nende päevadega, kui midagi ei toimu. Mure seisneb selles, et tal on nendest siiber. Tõsiselt kohe siiber. Laupäeva hommik algas sellega, et Manna pidi poodi minema lilli ostma. Imbil on sünnipäev. Aias küll kasvavad tulbid, aga kuidas sa kingid naabrinaisele sünnipäevaks samu lilli, mis su aias kasvavad. Aiamaa aga on metsistunud, naaditihniku vahel kümmekond punast tulpi. Manna: “Nii kahju, kõik tulbid õitsevad samal ajal, saavadki kohe läbi ja ongi kõik.” Samas, kellelegi kinkida ka ei saa, sest kõik sõbrad-tuttavad ju sama hoovi inimesed. Nokk kinni saba lahti.
Kevadised toimetused käivad. Potililled juba seinale riputatud. Manna kiirustab poodi ja hõikab mulle õhinaga: “Kui Hugo vahepeal siia tuleb, siis saada aeda, lubas tulla aiamaad kaevama.” Kella üheteistkümne paiku jõuavad hoovi Hugo ja kaks noormeest, kellest üks on vist tema poeg. Manna katab aeda rikkaliku laua: võileivad, snäkid ja lauaviin. Talgud võivad alata. Manna kukub naate kiskuma, mehed arutavad suitsud ees, et kas ikka peab kaevama ja kes seda peaks tegema. Päeva jooksul üht-teist aias liigutatakse: põletatakse sületäis vanu vaarika varsi ja tõstetakse üks eterniidi laast maasikapeenra serva. Kell kaksteist on Hugo täies hoos brigadiri mängimisega, kell pool üks lükkab maruvihane Manna Hugo oma tuppa magama, abimehed vedelevad murul. Manna: “No kurat, tassib oma pojad siia ja mängib brigadiri, nüüd on nii täis. Tänavale ei saa teda lasta, viiakse jälle kainestusmajja…”
Kevad südames
Paar nädalat tagasi kuulsin Imbit ja Mannat pingil omavahel arutamas: Vaikel olla jooksuaeg! Manna: “Kuidas 70-aastasel naisel ikka veel jooksuaeg on? Mul pole elus ühegi mehe vastu kiima olnud nagu Vaikel.” Tolerantsi advokaat Imbi: “Eks inimesi on igasuguseid.” Nagu selle jutuajamise illustreerimiseks, käib Vaike hämuse pilguga mitu päeva ringi, kaob siis paariks päevaks ja ilmub uuesti välja sinise silmaga. Hoovis kohtudes naeratab häbelikult ja õhetades vabandab: “Mul on silm sinine, nii piinlik.”
Nagu juba vist ka varasemates postitustes mainitud, kolisid sel kevadel meile uued naabrid. Hugo endisesse korterisse kolisid vanem mees ja naine. Manna palvel harvendas Asko aias õunapuude võrasid ja sattus peale järgmisele stseenile. Manna askeldab aias. Naabrimees tuleb. Manna: “Kas olete sisse elanud?” Naaber: “Jah, sisse oleme elanud, aga pruuti pole.” Manna: “???!!! Aga teie proua?” Mees: “Ei, see on minu sugulane, kellega koos elan. Ise otsin pruuti.” Manna: “Mina küll enam selles eas kedagi ei taha, muutkui pese pesu ja nõusid. Üksi on ikka parem.” Mees: “Tänapäeval on ju nii kerge: tänu kaltsuturgudele kestab armastus kauem. Kui riided saavad mustaks, ostad muutkui uued ja kõigil on hea.”
Kevad muutkui edeneb ja ilmad lähevad ilusamaks. Ühel nädalavahetusel lasen lapsed õue mängima. Tuleb naabrimees, tutvustab end ja kiidab, kui armsad lapsed mul on. Ligi astub ka Vaike, kes kiidab takka: “On ikka ilus, kui noorus on aias!”. Naabrimees pakub lastele kommi ja ütleb mulle: “Perenaine, ära pahanda nendega nii palju, nad on nii armsad. Aga minuga on juhtunud selline kena lugu, et olen armunud sellesse naisesse!” Näitab Vaike peale. Vaike punastab: “Oh, naljajuttu ka ikka natuke vahele.” Mees: “Jah, perenaine, ma olen sellesse naisesse armunud ja me same veel lapse, ma ütlen sulle. Sama armsa kui sinu omad!” Mõlemad naeravad täpselt ühel viisil. Kui me oleks teatris, siis naabrit mängiks kadunud Ao Peep. Mees: “Aga nüüd lähen tuppa, oma haiget jalga puhkama.” Vaike ehmudes: “Mis su jalaga juhtus?” Mees: “Astusin vale jalaga voodist välja. Seksuaaltrauma.”
Kena kevad jätkub Imbi sünnipäeva tähistades: laua ümber istuvad Fjodor, Manna, Imbi ja Vaike. Seda ilu jälgivad lapsed aia äärest.
No comments:
Post a Comment