Ilus pühapäev!

Pühapäev on täna ilus. Päike paistab nii eredalt, et eilne lumetorm on juba ununenud. Manna ärkas täna otsusega, et alates tänasest joob ainult piima. Vaatas külmkappi, aga piima polnud. Kolkis Vaike ukse taga ning kamandas sõbranna poodi kaasa - piima järele.

India või Inglismaa

Manna tuli poest särades ja kinkis kummalegi poisile pulgakommi. Ise sädistas juurde: "Tead, käid poes, tee on küll lühike, aga ikka iga nurga peal tuttavad - tuleme Vaikega tagasi ja tee peal tulevad Imbi ja President vastu! No ei jõua nende tuttavatega ära lobiseda täna!" Imbi oli saatnud mu poistele ka küpsist, Manna: "Imbi tütar käis Indias ja tõi sealt maiustust." Järsku tõmbub perenaise nägu pilve, jookseb välisuksi lukustama ja hüüab: "Nägin aknast Hugot vennaga tänaval kõndimas, tulevad jälle suitsu kerjama..."

Samal ajal kui Manna tagaust lukku keerab tuleb esiuksest sisse Imbi, pistab mulle kotitäie samasid küpsiseid pihku ja selgitab: "Mul tütar käis Londonis klassiõel külas, tõi mulle, mina magusat ei söö, anna lastele."

Manna tähistas

Märtsikuu on Manna jaoks raske kuu - kõik algab poja sünnipäevast, siis tema enda sünnipäev, seejärel eksmehe sünnipäev ja lõpuks Hugo sünnipäev. Poja sünnipäeva rituaal on selline: Manna toob eelmisel õhtul poest paar tulpi, helistab hommikul kell 6.30 täpselt poja sündimise kellaajal ja soovib õnne ning kamandab enda juurde. Poeg siis tuleb kunagi päeva peale, korjab tulbid kaasa, ohkab ja laseb jälle jalga. Saatjaks ema hädaldamine, et sind pole üldse näha, millal sa uuesti tuled.

Manna sünnipäev oli siin aga tõepoolest mitmepäevane sündmus. Kuigi lapsed ja eksmees helistasid, ei kuulnud Manna telefoni ja tagasi helistamiseks tal kaardil raha polnud. Seega sugulastega istumine jäi ära. Samas tuli eelmisel päeval külla lapsepõlve sõbranna Silja, seiklejahingega medõde Viljandist. Seks puhuks ostis Manna kooki, kohvi ja mustsõstra likööri. Kohustuslik tunniajane lobisemine tehtud, lasi Silja jalga. Naabrivalve-Imbi aga teadis juba, et kui Silja läinud, eks siis on mingi hea jook majas. Kamandas oma mehe poodi ja õhtul kell kuus tuldi tulpide, tordi ja viinaga Manna juurde. President ei joo ja jättis naised omavahele. Köögis nõusid pestes kuulsin, kuidas vahetpidamatu lobin järjest seosetumaks muutus. Imbi: "Nägin ükskord, et su minias pesi kraanikausis pakendeid, see HÄMMMASTAS mind!"

Kui plaanisime Askoga lapsi magama panema hakata, vajusid kaks templielevanti meie poole sisse ja püüdsid meeleheitlikult artikuleerida: "Asko, kas sa saaksid meile arvutist välja võtta kolm punkti, kus on kirjas, mida kinnisvara siin majas on kohustatud tegema!" "Ei-ei-ei, vaata, võta see välja, mis nad on ikka KOHUSTATUD siin hooldama..." Natuke aega piinlikku lällamist ja läksid Manna tuppa tagasi. Poole tunni pärast tuleb Manna: "Asko, palun taluta Imbi koju, mina enam ei jõua..."

Sünnipäeva hommikul jõudis esimese külalisena kohale Vaike. Temal kinke ega kooke polnud, aga lill ikka kaasas. Manna saatis Vaike memmele moosiga rullbiskviiti, seni kuni Vaike ära käis, seletab juba auru all proua mulle: "Mina ostan oma sünnipäeval alati kõigile siin hoovipeal kooki: Vaikele, memmele, Imbile, Presidendile, aga oleks, et Vaike jaanuaris mulle ka midagi toonud oleks, ei!" Kui sõbranna ema juurest tagasi, mindi omaette edasi tinutama. Päeva peale laekusid ka Hugo ja tema vend. Istusid kõik neljakesi pisikese Manna toa voodi äärel, kimusid suitsu, võtsid viina. Hugo vend üritas kõigile soolaseeni maha müüa ja seletas võrokeeles, aga keegi peale Hugo temast vist aru ei saa. Manna käis mulle vahepeal kurtmas, et kõik räägivad läbisegi ja tema ei saa isegi kuuldeaparaadiga enam aru, mida räägitakse. Imbi käis sel päeval mitu korda vett võtmas ja jäi õige kauaks meie kööki, et kuulata, mis pidu käib.

Järgmisel päeval kuulsin Manna käest üksikasjalikult, kuidas Imbi oli ka peole üritanud sisse saada, aga Hugo ja Vaikega nii hirmsasti tülli läinud, et visati toast välja.

Poodlema

Igapäevaseid oste teevad Mäe City elanikud Ujula Konsumis. Suitsu ja viina saab Rebase tänava monopolist. Jaanuaris elasime üle suuremat sorti finantskrahhi kui Manna läks värskete eurodega monopolist suitsu ostma, aga maksis 150 krooni asemel 150 eurot. Ega seal ju hilisemaid pretensioone enam vastu ei võeta ja üüriraha oli läinud. Kuu aega hiljem jättis Manna oma toa riiulile kilekotti pudeli viina ja rahakoti. Keegi oli käinud pudeli ära vinnanud ja sellega koos läksid ka dokumendid. Õnneks sularaha oli juba mujale peidetud, aga uue ID-kaardi tegemise elevust-ärevust jätkus Mannal terveks kuuks.

Aga lisaks neile kahele ostlemispaigale on Peetrituru platsil alkoholi pood, kust Manna mõnikord Vaikele pudeli toob siis, kui on juba väga kiire. Viimasel ajal on Manna rääkinud, et Peetrituru poe letid on täitsa tühjaks jäänud ja seal tavaliselt leiduvaid Vene viinasid enam praktiliselt pole. Käisin ühe jalutuskäigu ajal uudishimust vaatamas, et mida seal poes müüakse, aga ei õnnestunud kohaga tutvuda. Uksel oli kolm silti. Esiteks: "Lgp Kliendid, kaupluses ja kaupluse territooriumil alkoholi tarvitamine rangelt KEELATUD!!!!!!!!!!!" Teiseks: "Kauplus avatud iga päev 10-21" Kolmandaks: "Kauplus ajuti avatud 10-19". Tundub, et järjekordne väikepood on oma eksistentsi lõpetamas.

Sõpru peab ikka hädas aitama

Olen viimastel päevadel haige Simoga kodus olnud ja seetõttu Mäe City hoovielanike hingeeluga taas rohkem tutvust teinud. Manna räägib iga päev mulle kõike, mis talle pähe tuleb. Tal on ju nii igav, et kui keegi kodus on, siis ta tuleb rääkima tõepoolest vist iga mõtet, mis ta pead läbib. Hommik algas näiteks sellega, et ta pidi voodist välja tulles riided kiiresti selga panema, sest vetsu oleks muidu külm minna. Noh ja nii edasi.

Vaike väriseb

Eilse päeva suursündmus oli see, et Vaike värises ja käis Mannalt peaparanduseks viina norimas. Manna vastu, et ei saa anda, sest pidi ise eelmisel päeval pangas käima ja seda ei saa ju ilma võtmata teha. Jah, pangaskäik oli järgmine. Manna tuli minu juurde ja küsis, kas mul tema pangakonto number on - vaja on sealt raha üle kanda. Mul ei olnud. Pika paberitega jahmerdamise tulemus oli see, et tal interneti panga lepingut ei ole ja viisin ta autoga panka. Eks ta siis enne seda pidi julgust võtma.

See selleks, Vaike siiski värises eile üle kogu keha ja kõigil hoovielanikel oli seda hirmus vaadata. Manna saatis Vaike Fjodori poole, et äkki Fjodoril on midagi peaparanduseks. Tulemuseks oli see, et Fjodor ise tuli Manna juurde läbirääkimisi pidama. Nimelt Fjodoril endal viina polnud, aga ta oli nõus Rebase tänavale seda tooma minema. Tingimuseks, et saab 100g endale. Vaikel oli vaid 3 eurot. Niisiis küsis Fjodor ülejäänud raha Manna käest. Manna küsis minu käest 5 eurot laenuks. Niisiis olen mina eilsest saati Vaike peaparanduse käendaja. Finantsskeem missugune.

Täna pidi Manna mulle tagasi maksma, aga kuna ta käis arstil ja see oli talle pähe määrinud Citrosepti ja kaaliumpermanganaadi, siis nende peale kulus tal kogu raha ära.

Imbi vanamees

Kui Manna täna arsti juurde läks, lipsas meie kööki sisse Imbi. Küsis, kas Manna on läinud ja et ta läheb vaatab, kas Mannal on toas konisid üle. Nimelt on Imbil selline süsteem, et ta ei osta ise suitsu vaid President ostab talle tubakat ja paberit ja keerab talle suitse. Samas on tubakas läinud nii kalliks, et varem sai kuus kaks pakki osta aga nüüd nii palju enam ei saa. Kuna see kulutus on nende peres mehe kanda, siis ei saa ka Imbi ise suitsu ega tubakat osta. Lahenduseks on see, et ta palus Mannalt, et viimane koguks kõik oma suitsukonid kokku väikesesse kilekotti ja Imbi käib siis aegajalt seda siit toomas ja puistab enda tubakakotti. (Manna mõni päev varem mulle: "See käib mulle küll väga närvidele, et ma Imbi jaoks neid konisid koguma pean. Nagu need asotsiaalid, kes bussipeatustes konisid koguvad. Selge see, seal ikka inimestel jääb kiiruga midagi suitsetamata, aga mina ju hoian kokku ja suitsetan niigi ühte suitsu kahes osas, seal ei jää ju midagi alles!")

Nojah, kui Imbi oli oma konid kätte saanud, jäi ta minuga juttu rääkima, sest tavaliselt saab ta lobisemisevajaduse kaetud Mannaga. Imbi: "Kohutavad joodikud käivad siin ikka ringi, muutkui tahavad raha laenata. Mina kunagi ei anna, aga Manna on sellise helde südamega, tal hakkab kahju. Mina olen ikka kodune inimene, ma joon ainult lahjat õlut kodus oma kannukesest. Mina ei sega kedagi." Samal ajal helistas talle President ja kuulutas, et keeras ukse lukku ja ei lase litsi enam sisse. Imbi katkestas kõne ja selgitab mulle: "Ta on raske õnnetuse läbi teinud inimene ja elab teises maailmas," (näitab näpuga meelekohta), "Kui koon - lits, kui nõusid pesen - lits, aias toimetan - lits. Naine on tema jaoks see, kes peab kodu korras hoidma ja süüa tegema ja tänavalt talle mehi tooma." Minu kuulamisvõime tahtis end välja lülitada, aga Imbi pani ikka täie hooga edasi: "Jah, sinule võib olla tundub see imelik, aga talle meeldivad mehed, joodikud mehed. Manna ja kõik teavad seda lugu. Ma olen Presidendiga viis aastat koos olnud ja minule selline asi ei sobi, aga varem käis ta ikka ei tea kelle juures." Otsustasin, et tsenseerin Imbi järgneva jutu välja ja blogisse ei pane...

Manna ja internet

Lihtsalt selleks, et mõtteid mujale ajada üks pilt: vaatasime Askoga Maa-ameti rakendusest Mäe City krunti, Manna juhtus ka siin olema ja näitasime tallegi. Manna: "Kuidas nad on projektile meie aiamaja joonistanud, kust Mägi teab, et see seal on?" (Mägi on kohalik kinnisvara haldaja). Manna: "See projekt on nii hästi joonistatud, et oleks nagu lennuki pealt pildistatud." Kui me noogutasime, et nii see umbes ongi, läksid Mannal silmad märjaks: "Kuidas ikka tehnika on vahepeal arenenud!"

Ja veel Mannalt: "On need inimesed siin ümber nagu on, aga näed, Fjodor aitas mul ükskord ukse ära parandada ja mina laenasin tema töömeeste jaoks suitsu. Peab ikka aitama üksteist. Aga teinekord nad käivad mulle ikka närvidele küll!"

Palju õnne naistepäevaks

Asko:
Naistepäev on ilus aeg. Siis tuleb teha kooki ja tuua naistele lilli. Nii ka meie Mäe Citys.
Mannal on olnud aastaid kombeks käia naistepäeva hommikul poes ja tuua kooki ja lilli, et neid siis ka teistele jagada. Mõeldud-tehtud. Tulnud poest tagasi, sai Manna kokku Presidendi ja tolle kaasa Imbiga. Viisakused vahetatud, hakkas Presidenti südametunnistus vaevama. Ikkagi naistepäev ja temal poest lilled toomata! Õnneks on tegemist mehega, kes teab kuidas käituda. Natuke mõeldud ja probleem lahendatud - saatis Imbi poodi naistepäevalillede järele. Nii sai Mannagi oma naistepäevalille.

P.S. Pildiga seotud lugu on tiba teistsugune. Nimelt sattus S... Peta ükskord Vaikega poodi. Noh, siis kui oli taaskord siin "külas". Vaikele see teadupärast ei meeldinud ja lepituseks pidi Peta Vaikele ostma valgeid alpikanne potis. Vaike tõi lilled koju, murdis sealt 3 õit, tuli meie majja ja kinkis lilled Askole, sest too olla nii kena ja viks noormees. Hea on Mäe Citys olla kena noormees.

S**a Peta lood

Umbes kuu aega tagasi tekkis meie hoovipealsete jututeemade hulka uus tegelane. Tema nimi on Sita-Peta ja enamus tema tegemisi on niivõrd Kivirähu raamatust maha kirjutatud, et mul endalgi oli raske uskuda, et tegu on reaalse inimesega.

Kuna Sita-Peta saab kodus naise käest joomise eest pidevalt nahapeale, siis on vanaproua Veera kui hoovi jõukaim ja kaineim inimene, ta enda kaitse alla võtnud. Näiteks tuli ühel päeval niigi igapäevaselt paistes näoga Peta Veera manu näost päris katkisena. Naine oli panniga vastu pead virutanud. Veera andis vaesekesele süüa ja ravitses teda soojas toas.

Vana aasta õhtul on Petal jälle jama kaelas. President on maja välisukse lukku pannud ja Veera juurde ei pääse. Kui näiteks Manna tahab minna Vaikele külla, peab ka tema uksekella laskma. Nagu korralikes majades ikka kombeks. Põhjus? Täpselt ei tea, aga täna hommik algas Askol sellega, et ta pidi pealt kuulma köögist kostvat hirmsat tüli, kus räägiti midagi varastatud suitsudest ja sussidest.

Hommikul tuli Sita-Peta Manna juurde kaema meie vana telekat (see on tõesti üle ja ootab kapi otsas uut omanikku). Eks talgi nälg Vera abita naha vahel ja teleka saaks ju realiseerida. Kuna Petal oli vististi suuremat sorti värin sees, polnud ta võimeline telekat kapi otsast alla tõstma. Nii pidigi ta lahkuma nina norus, ilma saagita. Mäe City hoolas valvur Imbi nägi aga Petat aknast, haaras ämbri ja tuli vee järele (nende majas nimelt vett pole ja talviti tuuakse seda meie köögist ämbriga). Siis hakkas karvu lendama ja Peta saadeti kus seda ja teist (eks vist ikka nende kadunud susside ja suitsude eest...).

Jõulukingid

Imbi on usin kuduja. Manna on varemgi kurtnud, et ta ei salli villaseid sokke, aga Imbi kingib neid igal aastal. Meie nii pirtsakad ei ole - terve meie pere on nüüd villaste sokkidega varustatud ja õnn majas.

Remondilugu

Alguses kui siia kolisime, siis üritasime väiksema vaevaga kohta kodusemaks muuta. Siiski kujunes see aina rohkem remondiks. Mul on õnnestunud Asko grandioossemad plaanid küll esialgu külmutada, aga oktoobrikuu kujunes sisuliselt meil pahtlitolmu ja asjadehunniku otsas elamiseks. Lakke panime villa ja kipsi nagu muiste, huvitav fakt selle juures oli see, et lae serva ja keskosa vahe kipsiraamiga oli 15 cm. Õnneks on tänaseks vana lagi ka meie kipsi sisse mõned elusad praod punnitanud ja lagi sobib taas keskkonda :)

Kuna meie toas oli hirmus suitsuhais, siis otsustasime kogu tapeedi maha kiskuda. Välja tuli huvitav kultuurikiht - 8 kihti tapeeti, 2 kihti makulatuuri ja 2 kihti erinevat krohvi-värvi mustrit. Tapeetide tihe kiht meeldis mulle eriti - igas kihis rääkis midagi erinevast aastakümnest selles majas. Asko hoidis mulle spetsiaalselt alles ühte eksemplari sellest, et seda pärast ära raamida, aga ülihoolas Manna tuli meile koristamisel appi ja viskas selle kahjuks minema.

Värvikihtidest vanemal oli väga nunnu muster, mille me üles pildistasime. Tänaseks oleme seina üle krohvinud ja värvinud ja unistame mustri tagasi maalimisest... Noh, kunagi, kui see aeg tuleb :) Värvi teisele kihile oli aga üle seina punaselt kirjutatud 1928, Asko arvab, et see on aasta, kui pandi esimene tapeet peale. Kui ma õigesti mäletan, siis see maja ise sai valmis kümme aastat enne seda.

Millal viimati remonditi?

Remondi ajaks kutsus Asko appi Tõnu, kes siin majas sündinud ja kasvanud. Kuulsin pealt, kuidas Manna ja Tõnu arutlesid remondiajaloo üle. Tõnu: "Viimati tegin siin toas vist remonti mina, nii seistmekümnendail" Manna: "Ei-ei, hiljem tegi siin kindlasti remonti ka Enn. Noh, muidugi viimased 20 aastat pole Enn siin elanud... Eks see remont oli siis enne seda."

Remondi ajal üritas Manna ka suitsetamisest loobuda, kuidagi nii uue ja helgena paistis siis elu talle sel hetkel: noorus majas ikkagi! Aga nädala pärast teatas ta, et kui oled ikkagi 40 aastat ahelsuitsetaja olnud, siis ikka pooleli ei jäta. Hakkas taas hommikuid alustama suitsuga voodis ja koniga läbi köögi jalutama. Kuna soovisime ikkagi oma eluruume suitsuvabaks teha, siis paigutas Asko Manna tuppa ventilaatori ja leppisime kokku, et suitsu teeb vaid oma toas.

Naabrite vetsutüli

Ühel päeval tuli Vaike kaebama, et President on vetsu lukku keeranud. Nimelt on Presidendil, Imbil, Vaikel ja Veral hoovi peal ühine kuivkäimla. President oli aga otsustanud, et mutid ei korista vetsu piisavalt ja neid enam asjale ei lasta. Päeva jooksul siiski kojamehe raev lahtus.

Prügimajandus Mäe Citys

Prügimajandusest rääkides tuleb alustada tarbimisest. Tarbida saavad siinsed elanikud üsna minimaalselt. Manna saab kuus 3700EEK pensioniraha, sellest 1800EEK kulub tal üürile. Allesjäävast kulub kindel summa suitsu ja viina peale. Neid tuuakse monopolist, kus aga siiski samuti hinnad tõusevad. Sisuliselt jääbki alles vaid söögiraha ja sedagi vaid sellises hulgas, et jäätmete mäge tekitada on raske. Kuna prügiauto tühjendab konteinerit igal teisipäeval, siis on igal esmaspäeva õhtul, enne kui President konteineri tänava äärde lohistab, kõigil tegemist, et konteinerit millegagi täita.

Sügisel läksid prügikonteinerisse nii muruniitjast tulnud rohupuru kui kokku korjatud oksad. Kuigi kõik hoovipealsed teevad väikest viisi peenraid, pole nad kompostimisest vist midagi kuulnud ja ei taha kuulda ka. Palusin Askol Mannale komposti idee pähe istutada, vastuseks tuli: "Mine põrgu! Mina ei hakka sellist jama küll tegema!" Hoovinurgas on küll nõukaaegne hunnik, kuhu aiajäätmeid viidi, kuid see pole kompost, vaid sisuliselt väike olmejäätmete prügila.

Kraanikausi all olevasse prügiämbrisse topib Manna kokku nii kriitpaberil reklaamid, köögijäätmed, tuhatoosi sisu kui pakendid. Sorteerimise jutu peale käratas Manna: "Kas te kujutate ette, et ma pean hakkama kolme prügikasti siin pidama???"

Pakenditrall

Minul on siiski juba sisse harjunud pakendite eraldi kogumine. Rääkimata reaalsusest, et meil tekib ka pakendeid ja muud prügi kordi rohkem kui Mannal. Praeguseks on välja kujunenud, et kogume puhtad pakendid eraldi oma toas kilekotti ja viime Puiestee tänava pakendikonteinerisse. Konteiner on ka Peetrituru platsil, mis jääb aeg-ajalt Manna trajektoorile, seega pakkus ta end alguses appi, et võib me pakendid ise ära viia. Sisuliselt kukkus aga asi välja nii, et ta kas sokutas meie pakendid ikkagi olmejäätmete konteinerisse (sest tema arust on see pakendite eraldi kogumine absurd kuubis) või võttis omakorda pakendikonteineri juurde kodust kaasa vanu riideid, mille ta ka sinna sokutas. Igatahes olen ma nüüd püüdnud ta teenusest loobuda.

Eraldi korjame meie ka pandipakendid, aga need on üldiselt ise alati kuhugi vaikselt kadunud. Alguses mõtlesin, et Manna kogub endale lisaraha. Ühel päeval aga õiendas Manna minuga, et tal oli neist pudelitest köögis juba nii siiber, et andis Imbi kätte. Nimelt on asjad nii, et Manna õlut ei joo ja pandipakenditest lugu ei pea. Imbi jällegi saab igal päeval oma kaifi just kangest kaheliitrisest plastpudelist, nii et tal on pandisüsteem selge ja aitas sõbranna hädast välja.

Sõnaus

Siinsete elanike huultelt langeb aegajalt selliseid pärleid, et olen neid lausa üles kirjutanud. Ma ei oska arvata, kas need sõnad on mingite murde juurtega või prouade nõukaaegse noorusaja slängi järelkaja või mõtlevad nad neid lihtsalt niisama kohapeal välja. Mõned näited. Kui Vaike mind lastega hoovipeal näeb, kukub ta kohe nurruma: "Oi kui karmed te olete! On ikka karme see pisike!" Manna aga käib mulle Vaike tsüklite ajal kaebamas: "Kas maailm on hulluks läinud? Vaike on täitsa besoffel peast!" Kui Manna haige oli, rääkis mulle: "Alguses viskas põhja alt ära, siis tuli köha, siis nohu. Järgmisena viskab kapsli pealt ära!"

Nutika aiapidaja väikesed kavalused

Sellist peakirja kannab üks nõuka aja lõpu raamat, mida olen paljudes kodudes näinud. Ka Mannal oli see riiulis, kui siia kolisime. Huvitav, kas ta seda ka kunagi lugenud on? Mina üks päev lugesin ja oli isegi päris huvitav, kuigi suur osa sellest on huvitav ajaloolises kontekstis. Sügisel kaevas President aiamaad, aknast panin tähele, et tal oli labidas mesiterdatud täpselt selle raamatu joonise järgi: laba juurde kinnitatd lisakäepide. Eks naabridki räägi, et on tubli mees.

Hoovi korrashoius väärib see mees tõesti tunnustust. Kui sügisel käis mulle üsna närvidele see, kuidas ta käis ütlemas, kuhu me täna autot parkida tohime, siis lume saabudes sai mulle süsteem selgemaks: nimelt on tal juba esimese lume ajal ära arvestatud, kuhu ja kui palju lund kühveldada saab. Auto peab kord olema ühes kord teises kohas pargitud, et ta saaks pidevalt kõike ühtlase tasasusega korras hoida. Vähese lumega võib kojamehe selline tegevus olla häiriv, aga selleaastase lumelaadungi puhul jääb üle vaid kiita. Meie hoov on muinasjutumaa, kus kõrgete lumevallide vahel looklevald rajakesed majade ja kuuride vahel. Meil külas käinud inimesed on öelnud näiteks: "Teie hoov on prillikivi!" ja "Seda tuleks lausa pildistada!"

Ka kuurikatus on Presidendi poolt lumest vabastatud. Kõige selle tegevuse peale kulub tal muidugi suur osa päevast ja aeg-ajalt valab ta seejuures oma naise või naabrinaise üle ropu sõimuga. Näiteks käib Manna peale karjumas, et see meile edasi ütleks, et autot on vaja liigutada. Kui aga mind tänaval näeb, siis pöördub vaikse häälega ja maha vaadates: "Kallis proua, kas te ise aru ei saa, et autot täna siinkohas ometi ju parkida ei saa."

Padjaklubi

Manna päevad mööduvad nii, et kord tuleb Vaike ja kord Imbi talle oma päevast rääkima. Naabrinaised üksteist ei salli, seega valivad nad hoolega, et korraga ei satuks. Kuna Manna kuuleb halvasti, siis köögis olles on kõik kuulda, mida talle sõna otseses mõttes karjutakse. Igatahes räägitakse seal ära piinlike detailideni kõik eraelulised asjad kõigist sealhulgas ka meist endist. Mõnikord ajab naerma, mõnikord paneb mõtlema väljakolimise peale. Enamik nendest detailidest on sellised, et neid kirjamust ei kannata, võin ehk vaid vihjata, et lood sellest, kuidas Vaike kassi pärasool välja käis, on ühed leebemad...